Muretse ja tee asju halvasti: arst soovitab ebatraditsioonilisi viise ärevuse maandamiseks

Paula Rõuk
, Terviseportaali reporter
Copy
Iga päev tund aega muretsemiseks. Muretsemist kindlale ajale ajastades ei tundu esialgset ärevust vallandanud olukord enam nii murettekitav kui vahetult muremõtete tekkimise ajal.
Iga päev tund aega muretsemiseks. Muretsemist kindlale ajale ajastades ei tundu esialgset ärevust vallandanud olukord enam nii murettekitav kui vahetult muremõtete tekkimise ajal. Foto: Viktor Cap / PantherMedia / Viktor Cap

Perearst Piret Rospu kirjutab oma blogis Sinu Terve Laps ärevuse maandamise viisidest, mille kohta häid uuringuid tehtud ei ole, kuid on tema silmis proovimist väärt.

Seoses vaimse tervise kuuga räägitakse eri väljaannetes palju ärevuse maandamisest. Kui varem vaatas Rospu, mida ütleb ärevuse maandamise kohta teadus, siis nüüd tõi perearst välja nipid, millel teaduslik alus puudub, kuid mis paistavad siiski hästi toimivat. 

Oota ja muretse

Kui midagi läks valesti ja sa tunned vastupanematut kihku kohe hakata muretsema ja mõttes kõike pulkadeks lahti võtma ja edasi-tagasi kruttima ja analüüsima, siis ära tee seda kohe, vaid lükka muretsemise aeg edasi. Planeeri igasse päeva kindel muretsemise aeg, mille jooksul saab muretseda kõikide vajalike asjade pärast – nii nende, mis juba olid ja võib-olla läksid halvasti, aga võib-olla läksid hästi ja lihtsalt oleksid võinud minna halvasti kui ka nende, mis ees ootamas ja mis kindlasti juba ette muretsemist vajavad.

Muretsemise aja kättejõudes tuleb istuda laua taha (või kuhugi mujale muretsemise kohta) ja päriselt ka muretsema hakata. Üllatavalt keeruline teha? Sedasi muretsemist kindlale ajale ajastades ei tundu esialgset ärevust vallandanud olukord enam nii muret tekitav kui vahetult muremõtete tekkimise ajal. Mõtted tegelikult lahtuvad kiiresti, kui neid energiaga ja pideva tegelemisega ei toideta. Kindel planeeritud muretsemise aeg vabastab ka ülejäänud päevas väga palju mõtteenergiat ja jätab emotsionaalset ruumi ka teistele tunnetele peale ärevuse ja mure.

Tee asju halvasti

Kirjanik GK Chesterton on väidetavalt öelnud, et «iga asi, mis on väärt tegemist, väärib halvasti tegemist». Tundub jabur? Jah, aga teatud olukordades muutub see päris taibukaks.

Mõnikord kihutab ärevust taga tung teha asju «täiuslikult» või oodata asjadega alustamiseks «õiget aega». See viib raskuseni otsuste vastuvõtmisel, tegutsemisega alustamisel või juba pooleliolevate tööde lõpetamisel. Mida rohkem täiuslikkust taga ajada, seda rohkem maha asjade tegemisega jäädakse ja seda suuremaks kasvab ärevus ja koos sellega tung kõike «täiuslikult» teha, sest no kui nii kaua on juba aega läinud, siis peab ju ometi tulemus ka silmapaistvalt hea olema.

Üks viis sellest nõiaringist välja pääseda ongi asjade halvasti tegemine. Asjade «halvasti» tegemine ja mitte muretsemine selle üle, kuidas asjad välja kukuvad, muudab pealehakkamise kergemaks ja väidetavalt saavad asjad ka rutem tehtud. 

Sul on ärevad lapsed? Mine ise teraapiasse

Vanemad loovad selle suhteruumi, milles lapsed kasvavad. Mul on väga lihtne seda jälgida, kui tervete laste mõõtmise-kaalumise päeval käib mul järjest kümmekond perekonda ja kuidas see meeleolu kabinetis vaheldub, mõned vanemad kohe toovad endaga päikese kaasa, mõned on maru rahulikud, mõned tahaksid parema meelega kabineti teises otsas omaette olla, kui ma lapsega tegutsen ja mõned toovad kaasa jäise vaikuse ja ebamäärase ängistuse tunde.

Vanemad on ka eeskujuks, kelle järgi lapsed õpivad oma tunnetega ja raskete olukordadega toime tulema. Ma ei kavatse küll ignoreerida asjaolu, et kõik lapsed on ka eraldi inimesed oma erineva temperamendiga ja mõned ongi ärevusele vastuvõtlikumad, kuid siiski tasub lapsevanemana revideerida oma tööriistakasti: kuidas ma ise oma ärevusega toime tulen? Kui hästi ma üldse ärevust talun, kui palju sellel oma elu kontrollida lasen, kui palju ärevuse põhjuseid sõnastan?

Tõmba oma ootustele pidurit

Ameerikas reastatakse igal aastal teismeliste heaolu ohustavad riskitegurid. Eelmisel aastal oli seal traditsioonilise esikolmiku (vaesus, rassism ja diskrimineerimine) kõrvale tõusnud neljas: pidev edukas olemise surve, mis on eeskätt nõudlike koolide probleem jõukamates kogukondades. Ma arvan, et see on tähtis. Surve vaimsele tervisele, mida tekitab vaesus või mida tekitab pidev sund särada, on muidugi erinev, aga ühtviisi laastav. Seda tasub meeles pidada, et iseendale pidurit tõmmata oma võsukesi pidevalt edasi pressides ja teistega võrreldes. 

Loe rohkem perearsti blogist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles