Kas tänane ravikindlustussüsteem on ajale jalgu jäänud? (2)

Paljudes Euroopa riikides antakse ravikaitse kogu elanikkonnale. Kas Eesti võiks sama teed minna? Praxise uuringu kohaselt on umbes 5–7 protsenti elanikest mingil hetkel kas ajutiselt või pikemalt ilma ravikaitseta ja kõigi kindlustamiseks oleks vaja 80 miljonit eurot lisaraha aastas.

Habichti sõnul ei taheta diskussiooni avada, sest kardetakse kulude kasvu. «Kuid täna on tihti nii, et kui kindlustamata inimese tervisega midagi hullu juhtub, siis hakatakse talle süsteemis kindlustust otsima, vormistatakse näiteks puue ja ravikulud tehakse seejärel nagunii,» rääkis Habicht.

Ravikindlustus puudub sagedamini noortel meestel, kel tõsiseid tervisehädasid ja kroonilisi haigusi vähem. Tallinna linn hüvitab oma mittekindlustatutele perearsti teenust, mille kulud jäävad paarisaja tuhande euro juurde aastas. Esmatasandi arstiabile juurdepääsu kõigile Eesti elanikele laiendades võiks see maksta umbes miljon eurot. Seetõttu võib lisaraha vajadus ka väiksemaks osutuda.

Universaalne ravikindlustus vähendaks ka bürokraatiat. «Aeg-ajalt täiendatakse neid aluseid, mille kaudu kindlustuskaitset jagatakse, viimati said niimoodi ravikaitse 50 FIEde abikaasat. Aga iga seadusemuudatus tähendab mitu aastat tööd, millega tegeleb mitusada inimest,» selgitas Habicht.

Lisaks on arstid seatud maksuametniku rolli ja peavad kindlustamata patsiendile ütlema, et vabandust, aga mina teid aidata ei saa, kui te ravi eest ei maksa.

Ravikindlustuse jagamine kõigile sisaldab endas ka mitmeid riske, olgu see ümbrikupalkade kasv, dividendide võtmine palga asemel või ausate maksumaksjate pahameel pikenevate ravijärjekordade pärast, sest tervishoid vajaks lisaraha juurde nagunii.

Muudatuse mõjud selguksid alles tulevikus ja keeruliseks teeb mõõtmise see, et kasu ei ole selgelt mõõdetav. «Siiski olen lootusrikas, et tänane koalitsioon on valmis teemat arutama, sest järjest rohkem inimesi, eriti noori, töötavad digiplatvormidel ja jäävad seetõttu ravikaitsest ilma,» lausus Habicht.