Vea teinud arst: võiks olla süsteem juhtumite arutamiseks

Ajakirjas Eesti Arst ilmuvas artiklisarjas «Tegin vea» räägivad arstid karjääri jooksul ette tulnud vigadest.

Anonüümseks jääda soovinud noor arst tõdes, et kõige varasem suurematest vigadest pärineb residentuuriajast, kus ta oli ühel suvel tihti valves koos ühe veidi vanema eriarstiga. «Kolleeg oli küll noor, kuid väga tark, korrektne ja süstemaatiline. Ühel hetkel kutsuti mind patsiendi juurde, kellel oli tekkinud probleem. Ütlen ausalt: jäin hätta olukorra tõsiduse hindamisega, sest minu tegevuskava patsiendi juures ei olnud tagantjärele vaadates piisavalt süstemaatiline,» tunnistab arst. Ta vaatas patsiendi üle ja jättis jälgimisele.

Hiljem oli õde kutsunud patsienti vaatama ka kolleegi, kellega koos valves oldi. Selgus, et olukord vajas tegelikult tõsisemat sekkumist. «Seetõttu jäi omakorda üks teine patsient oma probleemiga ootama, sest pidime esimest olukorda lahendama. Hiljem tuli kolleeg ja küsis minult, mida ma patsienti üle vaadates nägin ja tegin. Ma ei osanudki selle peale eriti midagi öelda. Kui situatsioon oli lahendatud, arutasime juhtunu ning diagnoosi läbi. Mu kolleeg ütles: «Sellise probleemi lahendamine ei ole ju mingi raketiteadus.» Keset ööd oli sellist lauset väga raske kuulda,» märgib noor arst. Ta mõistis, et tõesti ei oskagi selliseid olukordi korrektselt hinnata. 

«Raske oli taluda endas tekkinud tunnet, et appi, mul ei olegi analoogse situatsiooni lahendamiseks süstemaatilisi oskusi. Lause pillanud kolleeg on väga professionaalne, aga ka otsekohene. Ma väga hindan teda. Minu jaoks oli vist kõige raskem selle situatsiooni juures see, et pidin endale tunnistama, et kuigi arvasin, et töötasin materjale kodus läbi, lugesin erialaseid raamatuid ja õppisin pidevalt juurde, ei saanud ma tegelikult raamatutest tihtipeale seda head, voodi kõrval kasutatavat süsteemi kätte. Noore arstina on vaja, et keegi oleks kõrval ja aitaks seda «mitteraketiteadust» süsteemi panna. Nii mulle vähemalt tundus pärast seda õhtut.»

Patsient sai ka tüsistuse, millest hiljem õnneks paranes. Patsientidelt endilt kaebusi ei tulnud. «Põhiline viga oligi viivituses, mis tekkis seetõttu, et mina hindasin olukorda valesti,» tunnistab arst.

«Oma arglikkuse tõttu tunnen, et minu jaoks oleks väga kasulik, kui paigas oleks süsteem juhtumite arutamiseks. Kui probleemide lahendamiseks oleks oma kindel rada, ei jääks ehk asjad arutamata tagasiside küsimise kartuse tõttu.»