Meremuuseum on esimene, mis on tehtud ligipääsetavaks erivajadustega inimestele

Nii Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees Jakob Rosin, Eesti Vaegkuuljate Liidu esinaine Külliki Bode, Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni asepresident Kerttu Taggo kui ka Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu liige Helen Bokmann nendivad, et nad muuseumides või näitustel väga ei käi, kuna seni on Eestis vaid üksikuid kohti, kus ligipääsetavusele on mõeldud. «Kui muuseumis või näitusel puudub minu jaoks lisaväärtus ning ma seal üksi hakkama ei saa, siis pole mul mõtet ka seda külastada. Ajaloolist juttu võin ka Vikipeediast lugeda,» selgitas Rosin. Ta lisas, et Eesti Meremuuseumi Paksu Margareeta ekspositsioon on esimene, kus ligipääsetavusele on niivõrd kompleksselt lähenetud  – interaktiivsed lahendused, helid, kombatavad 3D mudelid ning füüsiline ligipääsetavus nii nägemis- kui ka liikumispuudega inimestele.

Eesti Meremuuseumi Paksu Margareeta ekspositsiooni projektijuhi Karen Jagodini sõnul oli muuseumi planeerimisest alates selge siht tagada võimalikult laialdane ligipääsetavus ka erivajadustega inimestele. «Meie soov oli anda võrdsed elamuslikud võimalused kõigile, et kogeda ainulaadset keskaegset linnakindlustuse kompleksi ja Eesti meresõidu lugu. Esimest korda Eestis on keskaegne hoone muudetud 90% ulatuses juurdepääsetavaks ratastoolile,» kirjeldas Jagodin.

Kirjeldustõlge ja juhttee aitavad pimedatel muuseumit ka üksi külastada

Jakob Rosina sõnul algab nägemispuudega inimese muuseumi või näituse külastus alati reljeefsest korruseplaani lugemisest, mis aitab selgeks teha tingmärgid ning juhised, kuidas muuseumis liikuda. «Tihtilugu toetab korruseplaani ka kirjeldustõlkega audiotuur, kus antakse juhiseid muuseumis füüsiliseks ringiliikumiseks ja jutustatakse eksponaadi lugu. Näiteks kirjeldatakse, kus tuleb astuda paar trepiastet või paremale-vasakule pöörata, samuti millised on ekspositsioonid ning kuidas need välja näevad,» selgitas Rosin. Ta nentis, et tema väga hea korruseplaanide lugeja ei ole, mistõttu on hea, kui muuseumis on olemas nii korruseplaan kui ka kirjeldustõlkega audiogiid teineteise täiendamiseks.

Rosin rõhutas, et mida detailsema kirjeldustõlkega on audiogiid, seda rohkem nägemispuudega inimene teada saab, kuid samas ei tohiks kirjeldus olla liiga väsitav ning koormav. «Mulle meeldib, kui kirjeldus on küllaltki detailne, et saaksin ettekujutuse, mida ma näen. Näiteks, kui kirjeldatakse laevakapteni mundrit, siis ei piisa vaid sellest, et audiogiidis öeldakse, et tegemist on laevakapteni kostüümiga. Parem on kirjeldus, et tegemist on valge ülikonnapintsakuga, millel on kuldsed nööbid ning mustad viigipüksid,» selgitas Rosin.

Pimedate Liidu juhatuse esimees lisas, et tavaliselt puuduvad muuseumites eksponaadid, mis on mõeldud nägemispuudega inimestele kompamiseks. «Paksus Margareetas on mitu laevamudelit, mida saab puutuda ning seeläbi aimu, milline oli selle laeva kuju, millised olid detailid. Sellised lahendused toovad muuseumitesse ka spetsiifilisema huviga külastajaid, kellele kirjeldustõlkega audiogiidist ei piisa,» tunnustas Rosin muuseumi algatust, lisades, et näiteks Eesti suurimas muuseumis ERMis ei ole nägemispuudega inimeste peale üldse mõeldud.

Vaegkuulja Külliki Bode lisas, et vaegnägijatele valmistab raskusi ka muuseumide valgustus, mis tihtilugu on liialt hämar. «Paraku on muuseumide hämar valgustus tingitud museaalide säilitustingimustest, mistõttu on valgustus ka tavanägijate silmadele nõudlik,» lausus Jagodin, nõustudes, et tulevikus võiks vaegnägijatele teha eraldi muuseumivihiku, kus kirjeldused on suuremalt ja kontrastsemalt trükitud. Siiski tegi Bode ettepaneku tuua sildid vitriinide alt välja ning valgustada kohtvalgustiga, lisaks trükkida kiri veidi suuremalt.

Vaegkuuljaid aitavad subtiitrid ning viipekeeletõlked

Liikumispuudega inimestele ligipääsetavuse tagamisel on muuseumites oluline tagada piisav ruum nii tavaratastooli kui ka elektrilise ratastooliga liikumiseks, kaldteed ja liftid. «Kui teeme väljasõite, siis peab tegema väga palju eeltööd, kas me ühest või teisest kohast ratastooliga sisse mahume ning seal liigelda saame. Näiteks soovisime suvel külastada Käsmu meremuuseumi, kus selgus, et me uksest sisse ei mahugi. Paks Margareeta on aga vägagi sandisõbralik koht,» naljatles Bokmann. Siiski tekitas küsimusi, kui mugav elektrilise ratastooliga manööverdamine on, kuna mõne eksponaadi juures tundus ruumi siiski veidi väheks jääma. Samas on Paks Margareeta esimene keskaegne torn vanalinnas, kuhu on lubatud paigaldada lift.

Vaegkuulja Külliki Bode kinnitas, et vaegkuuljatel ning viipekeelsetel kurtidel aitab muuseumide külastusele kaasa kindlasti induktsioonsilmusega helivõimendussüsteem kui ka audiomaterjali viipekeeletõlked ja subtiitrid. «Siinsete videojutustuste viipetõlkeid näen ma küll esmakordselt. Tean, et selliseid lahendusi on varem välismaal kasutatud, kuid Eestis pole veel kohanud,» lausus viipekeelne Kerttu Taggo. Viipetõlkeid kasutatakse Paksus Margareetas pikemate videojutustuste rääkimisel neljal erineval ekraanil, samuti on võimalik lisada subtiitreid. «Tihti arvatakse, et piisab ka viipekeelest või subtiitritest. Tegelikult on olulised mõlemad variandid, sest Eestis elab ca 200 000 kuulmislangusega inimest, kellest 2000 inimest kasutavad eesti viipekeelt emakeelena. Nende 2000 jaoks on eesti keel võõrkeel ning subtiitritest ei piisa. Ülejäänute jaoks on aga subtiitrid ainsaks võimaluseks audiotekstist arusaamiseks,» selgitas Bode.

Induktsioonsilmusega helivõimendussüsteem aitab vaegkuuljatel see-eest osaleda muuseumide ekskursioonidel. «Muuseumi külastusjuht räägib spetsiaalsesse masinasse, mille kõne võimendatakse vaegkuulja kõrvus oleva kuuldeaparaadiga läbi induktsioonsilmuse süsteemi. See on installeeritud kõikidesse näitusesaalidesse ning kahesse kassasse lihtsustamaks vaegkuuljate külastust,» sõnas Jagodin.

Hetkel audiogiidi induktsioonsilmusega helivõimendussüsteemiga siduda pole võimalik, kuid kindlasti võiks see olla üks eesmärke. «Tavaliste audiogiidide peamiseks murekohaks on helitugevus, mis on niivõrd madal, et vaegkuuljatele pole seda üldse kuulda isegi parima tahtmise juures. Lisaks on muuseumide audioga digilahendused vaegkuuljatele pigem häirivad, kuna järsku hakkab midagi toimuma, kuid meie ei saa aru, mis juhtus,» lausus Bode, lisades, et teatud audiolahenduste puhul oleks hea, kui neil saaks heli kinni keerata selleks ajaks, kui vaegkuuljad sisenevad. Paksu Margareeta ekspositsiooni projektijuht lisas, et neil on soov viipekeeletõlked panna ka audiogiidi seadmesse, sest seal on väike ekraan, mida saaks selleks ehk kasutada, samuti subtiitrite võimalus.

Rohkem ligipääsetavuse informatsiooni avalikuks

Jakob Rosin lisas, et olgu selleks muuseum või mõni kauplus, ligipääsetavuse info võiks olla kõigile kodulehel kättesaadav. «Näiteks nägemispuudega inimestel oleks võimalik juba kodus end kurssi viia, kuidas asutuses liikuda ning kus miski asub. See lihtsustaks ka muuseumis reljeefse korruseplaani lugemist,» selgitas Rosin.

Paksu Margareeta ekspositsiooni projektijuht julgustas kõiki erivajadusega inimesi küsima muuseumi töötajatelt abi näituse külastamisel, et nad saaksid võimalikult hea muuseumikülastuse kogemuse. «Muuseumi töötajad on valmistatud ette erivajadustega inimeste võõrustamiseks ning heal meelel aitavad tutvustada just neile mõeldud lahendusi, et kõik saaksid võrdväärse elamuse,» kirjeldas Jagodin. Ta lisas, et muuseumis on ka käed-külge tegevusi, mis aitavad intellektipuudega ja õpiraskustega külastajatel muuseumikogemuse saada.