Kolm viisi, kuidas vanemad oma laste enesehinnangut hävitavad

Vanemate käitumine mõjutab laste enesehinnangut.

FOTO: Shutterstock

Inimese enesehinnang sõltub suuresti sellest, kuidas temaga lapsena ümber käidi ning mida talle iseenda ja maailma kohta õpetati. Hea enesehinnang aitab inimestel elus edasi jõuda ning õnnelik olla, kuid madal enesehinnang hoiab inimesi tagasi nii professionaalses kui eraelus.

Lapsevanemate suhtumine on esimene tagasiside, mida lapsed iseenda kohta maailmas saavad ning seetõttu on oluline, et see ei mõjuks halvasti lapse enesekindlusele ning toetaks terve minapildi arengut. Lapsed on arengujärgus tundlikud ega pruugi osata tõlgendada vanema käitumist õigesti ning sellega tuleb lapsevanematel arvestada. Psühholoogid hoiatavad nelja käitumismustri eest, mis lapse enesehinnangule halvasti mõjuvad.

  1. Karjumine ja füüsiline vägivald on märk kehvast enesekontrollist ning emotsionaalsest ebastabiilsusest, mida võiks lapsele mitte õpetada. Laps võib küll karjumise peale halva käitumise lõpetada, kuid ta teeb seda hirmust, mitte tahtmisest õppida või paremini käituda. Karjumine ja vägivald põhjustavad lapsele tugevat stressi, mis vähendab analüüsivõimet ning takistab tal olukorda mõista. Diplomaatiline ja konstruktiivne probleemide lahendamine nii professionaalses kui eraelus on oluline oskus kogu eluks, mille puudumisel võib inimene end saamatu ja õnnetuna tunda. Seepärast on oluline lapsega rahulikult ja konkreetselt rääkida, et ta konfliktist päriselt õpiks, mitte järgmine kord teadmatusest viga kordama jääks.
  2. Varasemate vigade sage meenutamine mõjub lapse enesekindlusele halvasti, sest see annab märku, et lapsevanem mõtleb lapsest jätkuvalt halvasti ega oska andestada. Vigadele rõhumine õpetab lastele vimma pidama, mis on vaimse tervise seisukohast kahjulik, sest nii hakkab laps samuti negatiivseid emotsioone endaga kaasas kandma ning suvalistel hetkedel meenutama. Selliste vanemate lapsed elavad tulevikus raskemini üle läbikukkumisi või tagasilööke, sest nende kogemuse järgi tuleb negatiivseid sündmusi endaga kaasas kanda.
  3. Lapse halvustamisega tuleb olla eriti ettevaatlik, sest ka siis, kui tegemist on sarkastilise nalja või emotsiooni ajendil nähvatud kommentaariga, ei saa eeldada, et laps oskab vanema tegelikke kavatsusi õigesti tõlgendada. Kui vanem ütleb lapsele, et ta on rumal või tüütu, ei pruugi laps mõista, et tegelikult on vanemale tüütu tema põhjustatud segadus korteris või tegemata jäänud kodutöö. Laps teeb sellest märksa lihtsama järelduse – et ta ei meeldi oma emale või isale. Lapsed tahavad väga oma vanematele meeldida ning saada tunnustust, kuid kui tunnustuse asemel saab laps regulaarselt kriitikat, mõjub see halvasti tema enesehinnangule. Poisslaste puhul väljendub see sageli nii, et hirmus kasvatada lapsest nõrk mees, hakatakse poisslaste normaalseid ja eakohaseid emotsionaalseid reaktsioone varajases eas piirama. Seda tehakse sageli mõnituste või halvustamise teel – näiteks õpetatakse lastele ekslikult, et selliseid emotsioonid nagu muretsemine, hirmud ja kurbus annavad märku nõrkusest ning neid emotsioone peab vältima ja varjama, sest muidu arvavad ümbritsevad inimesed lapsest – ja tulevikus ka mehest – halvasti. Lapsevanema eesmärk kasvatada tugev ja enesekindel inimene on hea, kuid tulemus on vastupidine – sel moel kasvatatud lastest sirguvad ebakindlad täiskasvanud, kellel on raske inimestega suhelda ning kes ei ole õppinud oma emotsioone normaalselt väljendama.