Kuidas saab lapsele õpetada sotsiaalseid oskusi?

Mulle kirjutas lapsevanem, kellel oli väga huvitav ja keeruline küsimus:

«Mul on kodus kuueaastane aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosiga laps, kellel on palju raskusi lasteaias ja üldse sotsiaalsetes olukordades. Oleme juba pea aasta aega tegevusteraapiat saanud, aga asjad ei ole paremaks läinud, sest neid sotsiaalseid oskusi ei ole kuidagi juurde tulnud. Tahtsingi küsida, et kas neid ikka saab eraldi eesmärgiks võtta ja tegevusteraapias õpetada? Suurim mure on teistele halvasti ütlemisega – kohe, kui vihastub – ja ka löömist tuleb ette. Ma lihtsalt praegu olen segaduses, kas peaksime teenusepakkujat vahetama või pigem ei ole tegevusteraapia see õige teenus?»

Sotsiaalsed oskused on kompleksne vilumuste kogum, mille taustal mängib rolli suur hulk erinevaid oskusi ja teadmisi, eneseregulatsioonivõime, turvatunne, enesekindlus, emotsionaalne IQ, eeskujud, keskkond ja väga palju muid elemente.

Mis on eesmärk?

Ühelt poolt on küsimus, kas sotsiaalsed oskused on midagi, mida saab teraapias eraldi eesmärgiks seada. See on selles mõttes keeruline küsimus, sest eesmärgina on see väga raskesti mõõdetav. Usun, et lapsega suheldes jookseb igal terapeudil (ja õigupoolest igal täiskasvanul) nii-öelda taustal eesmärk õpetada lapsele kohaseid suhtlusoskusi. Samas on need oskused sellised, mis ei arene vaakumis. Lapsele saab pakkuda tuge ja julgustust selleks, et ta oleks enesekindlam, teadlikum ja motiveeritud teatud viisil käituma, õpetada mõningaid oskuseidki, aga oskused arenevad ja kinnistuvad ikkagi ainult vahetus suhtlusolukorras. Loomulikult arenevad sotsiaalsed oskused ka suhtluses terapeudiga, aga see on siiski midagi muud kui eakaaslaste keskel toimetulek.

Võib juhtuda, et nii-öelda õpetatavad osaoskused on lapsel eakohaselt omandatud, kuid ta pole saanud neid piisavalt rakendada selles olukorras, milles talt edasiminekut oodatakse ja loodetakse. Võib-olla puudub laste seltskonnas sobiv juhendamine – keegi, kes tuletaks sobival hetkel meelde teraapias õpitud põhitõdesid. Võib-olla on probleem keskkonnas: last häirib miski muu ja põhjus polegi puudulikes oskustes, vaid äkki hoopis enesekindluse puudumises konkreetses olukorras. Teinekord võib juhtuda, et lapsel on elus mõni eeskuju ja autoriteet, keda ta jäljendab, kes ei käitu nii nagu teraapias õpitakse. Või on probleem hoopis sügavamal ja lapse tugevad emotsioonid on need, mis takistavad tal rahulikuks jääda. Lapse viha on omakorda selline teema, mille põhjuste ning lahenduste leidmine nõuab sügavale süüvimist ning süsteemset tööd nii lapse kui ka lähedastega.

Kui emotsioon on tugevam kui enesekontroll

Kui emotsioon on võimas ja käib lainena üle pea, siis ei pruugi kuueaastane sellega osata sedasi hakkama saada, et säilitab väljapeetud suhtlusoskused. See aga ei tähenda, et pikas perspektiivis poleks lapsele teraapiast tuge ja abi. Emotsionaalset arengut toetava sekkumisega ongi sageli nii, et selle viljad avalduvad alles hiljem. Näiteks kõneldes täiskasvanutega, kes on eelteismelise või teismelisena saanud neile sobiva terapeudi tuge, toovad nad seda tihti esile kui midagi, mis aitas neil elus edasi minna ning saada kindlust ja aktsepteerituse tunnet, kui nende elu oli muus osas negatiivsete kogemuste virvarr.

Soovitan kindlasti lapse terapeudiga nõu pidada ja küsida, kas tal on ideid, kuidas teraapias läbiviidavat toetada lasteaias ja kodus. Täiesti kohane on paluda ka rehabilitatsioonisüsteemis vestlust terapeudiga, et uurida, kas ja millistes valdkondades tema lapse edasiminekuid näeb.

Laps areneb pidevalt

Ilmselt oli laps, kes saab teraapiat just sotsiaalsete oskuste omandamiseks, teraapiat alustades eakaaslastest sammu või paari võrra maas ning tema oskustes on küll toimumas pidev areng, kuid kuna ka eakaaslased arenevad edasi, on tal omaealiste seltskonnas endiselt keeruline. Lapsed tajuvad ebakõlasid, tekivad arusaamatused, ei olda nii-öelda ühel lainel ning lõppkokkuvõttes kuhjubki lapses frustratsioon ning avaldub viha, mida ta ei suuda ohjata.

Sageli saavad sellised lapsed nooremaealiste seltskonnas oluliselt paremini hakkama, sest emotsionaalsed vanused klapivad või on tema teistest küpsem, mistõttu omandab ta nooremate seas liidripositsiooni, tunneb end kindlamana ja saab edukogemuse.

Kahtlemata mängib alati ja igasuguse teraapia puhul rolli kliendi ja terapeudi omavaheline sobivus. Nii lapsed kui ka täiskasvanud on varmad õppima inimestelt, kes on neile sümpaatsed, kellega on isiklik klapp ja tunne, et tahaks neilt midagi üle ja vastu võtta, vastata nende ootustele. See, kas konkreetse inimesega on selline kontakt olemas, on väga isiklik tunnetuse küsimus, mida tuleb kaaluda igal perel eraldi. Kui kaalute mõne teise teenuse proovimist, siis pakun, et võiksite anda võimaluse pereteraapiale või loovteraapiatele.