• Vaikuses kasvab vägivald
  • Vägivald on tahtlik ja läbimõeldud käitumine
  • Kodanikujulgus ja vastutus on siinkohal olulised
  • Kuidas ise abi otsida ja kuidas aidata ohvrit?

Lähisuhtevägivald on Eestis tõsine ja laialdane probleem, milles on kannatajateks enamasti naised ja lapsed. Muret tekitav on asjaolu, et eriolukorras on inimesed sotsiaalselt isoleeritud ja kodurežiimil. Lähisuhtevägivallast ja võimalikest lahendustest eriolukorras räägivad sotsiaalkindlustusameti naiste tugikeskuste teenuse juht Andrea Kink ja naiste tugikeskuse jurist Merle Albrant.

Spetsialistid tõdevad, et lähisuhtevägivald on kogu aeg meie ühiskonnas eksisteerinud ja eriolukorraga seoses ei ole pöördumiste arv veel kasvanud, kuigi oht selleks on olemas. «Teiste riikide kogemus (nt Hiina, USA, Itaalia,Prantsusmaa) näitab, et eriolukord ja karantiinis viibimine võib ühel hetkel siiski tekitada pöördumiste kasvu, ja see on mõistetav, sest vägivaldsed suhted võivad sellistes keerulistes olukordades veelgi pingestuda,» vastab Kink.

Albrant lisab, et nüüd hakkavad inimesed tasahaaval teadvustama, mis on lähisuhtevägivald, oma paarisuhet analüüsima, ja paljudele naistele tuleb oma suhet analüüsides šokina see, et nad on aastaid olnud vägivallaohvrid, seega tihtipeale keeldutakse isegi tunnistamast, et nendega on see tõesti juhtunud. «Igas eriolukorras kasvab risk naiste ja laste heaolule, kui nad on 24/7 vägivallatseja kontrolli all ning väljapääsu ei näe.» Albrant lisab, et ohvrid on harjunud tegema kõike nii, nagu vägivallatseja tahab, selleks et peres mingigi «rahu» oleks, seetõttu harjutakse tihti kannatustega.

Vägivaldsus kui uskumuste süsteem

Lähisuhtevägivalla kohta levib mitmeid müüte, kinnitavad spetsialistid. Albrant toob välja, et kahjuks arvatakse siiamaani, et vägivald on levinud peredes, kus tarvitatakse palju alkoholi, ning vägivaldsed mehed on head isad. Kink lisab, et sotsiaalkindlustusamet on levitanud teemakohast põhjalikku infovoldikut, millega saab tutvuda ka veebis. «Turvaline ja vaba elu: mida teha, kui kannatad lähisuhtevägivalla all». See tutvustab nii levinud müüte kui ka lahendusi.

Igas eriolukorras kasvab risk naiste ja laste heaolule, kui nad on 24/7 vägivallatseja kontrolli all.

Albrant leiab, et vägivaldsus on hoiakute ja uskumuste süsteem, probleem väärtushinnangute küsimustes. «Ei ole korrektne öelda, et konkreetne juhtum või kellegi käitumine muutis inimese vägivaldseks – vägivalla kasutamine teise suhtes on teadlik otsus teisele halba teha, et ise sellest kasu saada.»

Kink selgitab, et osa väärkohtlejate minevik näitab, et nad on pärit kodudest, kus on kokku puututud vägivallaga. «Nad on olnud ise otsesed kannatajad või on elanud traumaatiliste kogemuste keskel ja näinud pealt vägivalda lähedaste suhtes.» Kink lisab, et turvalisuse puudumine lapsepõlves mõjutab inimese arengut ja tulevasi käitumismustreid ning suhteid.

«Lähisuhtevägivald on osaliselt ka õpitud käitumine, nii et selle nägemine lapsepõlves võib tuua kaasa sama käitumismustri kordamise täiskasvanuna, kuid see ei ole reegel. Väärkohtlejad võivad olla siiski erineva taustaga ja ükskõik millisest kodust ning kodusest kasvatusest.»

Kink täpsustab, et ka suured negatiivsed elumuutused, vaimse tervise probleemid, sõltuvusainete tarvitamine või «mittetoimiv» suhe, kus puuduvad oskused toimetulekuks, võivad vägivalla vallandada. «Pikemat aega kestva vägivallamustri taga nähakse siiski enamasti tahtlikku ja läbimõeldud käitumist.»

Partneri enesehinnangu õõnestamine

Albrant ütleb, et vägivallatsejad on suurepärased manipulaatorid, ja vahel, eriti paarisuhte alguses, on seda raske läbi näha. «Oma kliente iseloomustades võin öelda, et ohvriks langevad just abivalmid, targad ja väga ilusad naised.» Kui selline naine on sattunud vägivaldsesse suhtesse, hakkab partner nende enesehinnangut õõnestama, mis viib selleni, et need tublid ja targad naised ei suuda enam ennast väärtustada, kinnitab Albrant.

Vägivald kasvab vaikuses, seega on tähtis, et just praegu räägiksime probleemist ja abi saamise võimalustest eriti palju.

Kink leiab, et vägivallalugudega kokku puutudes võib öelda, et kindlat tegurit, mis vägivalda ligi tõmbaks, pigem ei eksisteeri. «Pole olemas konkreetset inimtüüpi, küll aga on teatav haavatavus, mis võib rolli mängida vägivallaohvriks sattumisel.» Haavatavamad on näiteks naised, kes on lapsepõlves kogenud vägivalda ning neil pole olnud võimalust seda kogemust läbi protsessida ja võivad sellesse elumustrisse sattudes ka täiskasvanueas kinni jääda, kuna see on elu, milles on nad õppinud elama. «Ka eakad, kelle osas vägivald on üsna varjatud, eriti kui see on nende endi laste põhjustatud. Paraku pöörduvad eakad abi saamiseks sellistel juhtudes tugikeskustesse või ohvriabi kriisitelefonile vähe, sest ennast peetakse lapse üleskasvatamisel vastutavaks ning tuntakse häbi.»

Laialdase leviku tagamaad

Spetsialistid leiavad, et põhjus on soolises diskrimineerimises.

Albrant: «Ikka veel ei mõisteta, et vägivald on võimu- ja kontrollisüsteem, võimu armastavad endiselt mehed rohkem. Meeste võimu on ajalooliselt ülistatud ning kui juba see võim on antud, siis kes tahaks sellest loobuda?»

Kink rõhutab, et lähisuhtevägivald ei olegi ühe pere probleem, vaid puudutab kindlasti tervet ühiskonda, ja suuremas osas puudutab see endiselt naisi.

Sotsiaalministeeriumi lehel on välja toodud, et naistevastane vägivald on naiste inimõiguste rikkumine ning naiste diskrimineerimise vorm; see tähendab kõiki soolise vägivalla akte, mille tagajärjel tekitatakse naisele füüsilisi, seksuaalseid, psühholoogilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sealhulgas selliste aktide ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist. Vägivalla põhjused peituvad ajalooliselt kujunenud meeste ja naiste ebavõrdsetes võimusuhetes.

Milline on väljapääs?

«Ainukene väljapääs on põgeneda, kui soovitakse ellu jääda ja lapsi mingilgi määral kaitsta.» Albrant lisab, et nemad ei ole oma praktikas näinud vägivaldset inimest muutumas paremuse poole, ollakse näinud vaid vägivallastrateegia muutmist. Ta lisab, et abi saamiseks tuleb pöörduda spetsialistide poole. Kink lisab, et kiire abi saamiseks on selleks 24/7 ja kolmes keeles kättesaadav ohvriabi kriisitelefon 116 006, samuti naiste tugikeskused. Kriitilistel juhtudel tuleb välja kutsuda politsei numbril 112.

«Sotsiaalkindlustusamet tegeleb ka kuriteo ohvrite riiklike hüvitistega. Ohvriabi teenus võimaldab hüvitada psühholoogilise abi kulud kuni ühe kuupalga alammäära ulatuses. Varalisest kahjust saab hüvitada 80 protsenti, kuid mitte üle 9590 euro,» sõnab Kink. Hüvitist saavad vägivallakuriteo ohvrid.

Kuidas abistada ja märgata?

«Kodanikujulgus ja vastutus on siinkohal olulised. Kui sa kuuled, et naabrite juurest kostab vägivallale viitavaid märke, siis palun ära jäta reageerimata. Samuti kui saad aru, et sinu sõbrannal või pereliikmel ei ole kõik hästi. Muidugi ei ole kodanike ülesanne ise minna ohtlikke olukordi lahendama, kuid helistada ja küsida, mida sellises olukorras igaüks teha saab, on meie kõigi võimuses,» vastab Kink.

Ta lisab, et kui asi tundub kahtlane, siis tuleb kindlasti teavitada politseid telefonil 112, nõu ja abi saab ohvriabi kriisitelefonilt 116 006, mis võtab kõnesid vastu ööpäev ringi.

«Ühiskonnas tuleb rohkem rääkida struktuurse vägivalla mustritest. Kui jätkub hoiak, et ohvrid on ise süüdi ja tangot tantsivad kaks, siis ei saagi neid ohvreid aidata, vaid hakatakse abistamise asemel ohvreid taasohvristama,» leiab Albrant.

Albranti sõnum ohvrile on selline: «Otsi abi spetsialistidelt, pöördu naiste tugikeskustesse erinevates maakondades – nemad saavad anda olukorrale hinnangu ja vajadusel ise politseid teavitada. Niikaua kui ohver laseb end hirmu all hoida, ei muutu midagi peale ühe asja – risk elu kaotada oma kodus kasvab iga päevaga.»

Kuidas kontaktivabas olukorras ennast või lähedasi aidata lähisuhtevägivalda lõpetama ja sellest eemalduma?

Kink rõhutab, et suur roll on kogukonnal, lähedastel, naabritel märgata ja reageerida. Albrant lisab, et ohvrit saab aidata siiski vaid juhul, kui ta seda ise soovib. «Igal ohvril on oma piir, millest edasi ta enam ennast alandada ja piinata ei lase.»

Kust saab abi?

Merle Albrant, Viljandimaa naiste varjupaiga jurist-nõustaja.  

FOTO: Elmo Riig

Riiklikud teenused, ohvriabi kriisitelefon ja maakondlike tugikeskuste telefonid pakuvad abi 24/7 ka praegu valitseva eriolukorra ajal. Kui aga telefoni teel pole võimalik pöörduda, siis on ka muid võimalusi. Näiteks www.palunabi.ee veebilehelt saab abi otsida veebivestluse kaudu. Ka naiste tugiteenuste sotsiaalmeedia kontode kaudu avalduvad sarnasedvõimalused. Lisaks on võimalik pööruda ohvriabi ja naiste tugikeskuste poole ka maili teel. 

«Erinevatel teenuseotsijatel ja abistajatel on praeguses olukorras eriti oluline olla nähtav, et julgustavad ning abi olemasolu kinnitavad sõnumid jääksid kõlama ja soodustaksid abi otsimist. Vägivald kasvab vaikuses, seega on tähtis, et just praegu räägiksime probleemist ja abi saamise võimalustest eriti palju,» ütleb Kink.

Albrant lisab, et tugikeskuse töötajale ausalt rääkimine on üldjuhul esimene samm vägivaldsest suhtest väljumisel.

Kontaktid ja materjalid: