Koroonaviiruse saanud nakkushaiguste arst räägib, mida rängast kogemusest õppis

Viirusega võib kaasneda ka hägustunud mõtlemisvõime. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Shutterstock

«Kuuendal päeval võtsid asjad pöörde halvemuse poole. Algasid igapäevased pärastlõunased külmavärinad, palavik tõusis üle 38 kraadi, tekkisid suured lihasvalusid, kadusid isu ja keskendumisvõime, pealagi muutus tuimaks,» kirjeldab võitlust koroonaviirusega dr Michael S. Saag, Birminghami Alabama ülikooli aidsiuuringute keskuse direktor.

Ligi kuu tagasi, 12. märtsil, sõitis nakkushaiguste uurija rongiga Bostonist New Yorki, kohtumaks seal arstist poja Harryga, ja sõitis tagasi Alabamasse, vahendab Washington Post. Rongis kirjutas ta ajaleheartiklit, et koroonaviirus jõuab varsti osariiki ja et selleks ei olda valmis.

«Kui me sel õhtul Birminghamis oma sissesõiduteele jõudsime, oli Harryl tõusnud palavik. Vaatasime teineteisele otsa ja teadsime arstidena, mida see tõenäoliselt tähendab: Covid-19. Laupäeva pärastlõunaks tekkisid ka minul sümptomid,» räägib dr Saag.

Mõlema testitulemused olid esmaspäeval positiivsed. «Harry sümptomid olid kerged ja kestsid viis päeva, nagu võib arvata noore, muidu terve 34-aastase puhul. 64-aastaselt olin rohkem mures. Minu esialgsed sümptomid olid kerged – väsimus, köha, peavalu, hägune mõtlemine ja lõhnataju kaotus,» kirjeldab professor Saag.

«Kuuendal päeval võtsid asjad pöörde halvemuse poole. Algasid igapäevased pärastlõunased külmavärinad, palavik tõusis üle 38 kraadi, tekkisid suured lihasvalusid, kadusid isu ja keskendumisvõime, pealagi muutus tuimaks. Sümptomid hajusid hommikuks suures osas, pannes mind uskuma, et haigus on taandumas, aga need naasid järeleandmatult pärastlõunal. Ja järgmisel. Ja järgmisel.»

Haiguse kumulatiivne mõju aja jooksul oli arsti sõnul nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Hirm haiglasse sattumise ja hingamisaparaadi alla sattumise ees viisid mehe enda sõnutsi meeleheitliku sammuni: seitsmendal päeval alustas ta hüdroksüklorokiini ja asitromütsiini ravi, tuginedes üksnes teatistele 20 patsiendist, kes said seda ravi Prantsusmaal. «Võtsin ravimit viis päeva. Ma ei oska öelda, kas see toimis, mistõttu vajame selle efektiivsuse ja ohutuse tõestamiseks kliinilisi uuringuid,» rõhutab dr Saag. 

Pärast 14-päevast viirusega võitlemist sai ta lõpuks võidu. Sümptomid kadusid nädal tagasi täielikult.

«Mida ma õppisin? Esiteks, hoolimata kõigist minu teadmistest nakkushaiguste kohta, ei olnud ma valmis isiklikuks lahinguks ja kogesin, millist mõju see avaldas. Sümptomite kogemise õuduse kõrval on veel suurem hirm teadmatuse ees. Neil pikkadel õhtutel ei olnud ma kindel, kas vean järgmise hommikuni välja ilma, et satun haiglaravile, ja mis veelgi hullem, hingamisaparaadi alla. See hirm eesseisva ees varitseb öösiti iga Covid-19 patsienti,» tõdeb ta.

Samuti vaevas teda teadmatus, mis toimub organismis. «Ma teadsin, et minu sümptomite põhjustajaks oli mu immuunsussüsteemi ülemäärane reageerimine viirusele. Lamades voodis ja palvetades, et hommik võimalikult kiiresti tuleks, teadsin, et minu tsütokiine toodetakse uhkes koguses, et võidelda viirusega.»

Professor Saag selgitab, et immuunsüsteem koordineerib oma reaktsiooni patogeenidele tsütokiinide ehk immuunrakkude poolt vabastatud kemikaalide kaudu, mis stimuleerivad teisi immuunsussüsteemi rakke vasturünnakule. Need tsütokiinid põhjustavad nakkuse sümptomeid – palavik, lihasvalud, hägune mõtlemine ja väsimus. Nende kemikaalide ületootmine vastuseks viirusele tekitab nn tsütokiinitormi, mis tõuseb mõnikord orkaani suuruseks. Just tsütokiinide lahingtegevus on see, mis viib intensiivraviosakonda ja hingamisaparaadi alla, sest need hävitavad ühes viirusega ka tervet kude.

«Minu õnneks säästis tsütokiinitorm kopse. Mul ei olnud kunagi õhupuudust. Jälgisin vere hapnikusisaldust tunnis; väärtus ei langenud kunagi alla 90-protsendilise küllastumise kriitilise taseme. Kuid pimedatel öödel polnud ma kindel, kas need väärtused püsivad,» tunnistab dr Saag.

«Haigus õpetas mulle ka, et vajame sekkumisi, mis võivad patogeeni peatada. Covid-19 põhjustava viiruse SARS-CoV-2 ravi pole teada. Vajame seda hädasti. Nagu enamik viiruseid, paljuneb ka SARS-CoV-2 suure kiirusega – miljardite kaupa päevas.»

Töötanud aastaid aidsiuurijana, teab professor Saag, et vaja on ravimeid, mis peatavad viiruste paljunemise. Olemas on seda tüüpi HIV ja C-hepatiidi ravi. «Kui seda antakse piisavalt varakult pärast nakatumist, seiskab viirusevastane ravi viiruse replikatsiooni täielikult, andes peremehele võimaluse viiruse levik peatada ilma tsütokiinide tormita, ennetades seeläbi halvimaid sümptomeid ja vähendades surma,» kirjeldab ta.

«Vaktsiini pole meil vähemalt 18 kuud,» lisab Saag. Viiruse leevendamiseks on meil tema sõnul praegu olemas vaid teadmine, et sotsiaalne distantseerumine (kodus viibimine ja väljas käimine ainult hädavajalike tegevuste jaoks) on ainus viis viiruse leviku kontrollimiseks ja tapatalgute piiramiseks.

«See ei ole viimane kord, kui viirus hüppab loomalt inimesele. See peaks olema viimane kord, kui oleme nii ette valmistamata. Kuid isegi minusuguse arsti jaoks on kogemus olnud alandlik õppetund, et meditsiinil on piirid. Emakese looduse reeglid. Me võime sümptomeid muuta ja vähendada, kuid tema jõud on meie omast palju suurem,» ütleb dr Saag.