Psühhiaater Kati-Riin Simisker: enda võrdlemine edukate kodukokkade või koduõppe spetsialistidega on libe tee

Kati-Riin Simisker

FOTO: Erakogu

Tartu Ülikooli veebiajakirja Peegel värskes numbris räägib psühhiaater Kati-Riin Simisker koroonaviiruse mõjudest vaimsele tervisele ning jagab praktilisi näpunäited, kuidas karantiinis olles mitte masendusse langeda.

COVID-19 pandeemia tingitud üleriigiline eriolukord on nüüdseks kestnud juba üle seitsme nädala. Eriolukorraga kaasnev sotsiaalne distantseerumine tähendab, et suurem osa meist veedab palju aega kodus, mille tulemusena jäävad mitmedki varasemad seltskondlikud tegevused teadmata ajaks kättesaamatuks. Pikaaegne kodus istumine ja vähene suhtlemine võib aga kiirelt viia vaimsete probleemide tekkimiseni. Seda, kuidas vaimse tervise probleeme praeguses olukorras ennetada, räägib Tartu Ülikooli vilistlane ja Baeri Kliiniku psühhiaater dr Kati-Riin Simisker.

Kuidas mõjutab eriolukorra peale sunnitud sotsiaalne distantseerumine meie vaimset tervist?

Sellisel kujul eriolukord on inimkonna ajaloos esmakordne ja seega ühte konkreetset mõjude mudelit välja tuua ei saa. Pean vajalikuks esmalt mainida, et mitte kõigile ei tähenda eriolukord ja sellega kaasnevad muudatused tingimata vaimse tervise halvenemist. Inimesi on väga erinevaid ja täpselt sama palju on ka reaktsioone stressi tekitavatele faktoritele. Rolli mängib kindlasti vaimse tervise seisund enne eriolukorda: depressiooni, ärevushäirete või psühhootiliste häirete all kannatavad inimesed reageerivad olukorrale teisiti, kui nendest häiretest priid inimesed.

«Sotsiaalne distantseerumine võib introvertsele isikule olla hoopis kergendus ja pääsemine tülikatest sotsiaalsetest kohustustest, kuid siingi on oluline ajaline faktor ning olukorra sunduslik iseloom.»

Sotsiaalne distantseerumine võib introvertsele isikule olla hoopis kergendus ja pääsemine tülikatest sotsiaalsetest kohustustest, kuid siingi on oluline ajaline faktor ning olukorra sunduslik iseloom. Küllap leidub inimesi, kes on salamahti oodanud võimalust aeg maha võtta, kuid kui selline «käsk» tuleb mujalt, on sellega kohanemine keerulisem.

Sotsiaalset isolatsiooni on raskem taluda elavaloomulistel ning laia suhtlusringkonnaga isikutel, kelle igapäevased toimetused ja ehk ka töö, on seotud otsese suhtlemisega. Eemale jäämine tavapärastest sündmustest ja igapäevasest suhtlemisest võib tuua esile ärevuse ilminguid, ka kurvameelsust ja unega seotud probleeme. Samuti sõltuvust tekitavate ainete, nagu näiteks alkohol, pidevat ja püsivat tarbimise suurenemist.

Kuidas me vaimse tervise probleemid ületada võiks?

Antud kontekstis räägime terve psüühikaga inimese normaalsetest ja oodatavatest reaktsioonidest. Olukord on meile kõigile keeruline ja ootamatu ning tuleviku osas on jätkuvalt palju küsimusi. Kerge ärevus, mure ja ka pahameel on täiesti loomulikud ning nendega aktiivselt võitlema ei peaks. Abiks on enda kogemuse ja tunnete jagamine sõbra või lähedasega. Kui siiski sõbrale muret kurta ei julge või pole see muul põhjusel võimalik, tasub püsiva või häirivalt halvenenud enesetunde korral pöörduda spetsialisti poole.

Igasuguste probleemide lahendamisel on kasuks üldine hea tervis: piisav uni, kosutav söök ning võimaluste piires ka meelelahutus. Olgu selleks siis kapinurgale unustatud raamatute lugemine või seriaalide vaatamine. Mõistlik on jätkata tavapärase päeva- ja unerežiimiga ning asendada varasemalt silmast silma toimunud kohtumised virtuaalsetega. Nii mõnigi kurdab, et virtuaalsed kohtumised pole päris need õiged ja igatsus sõprade järele on suur. Julgustan inimesi eri tehnikaid ja võtteid proovima – kui ei katseta, ei saagi teada! Ja mis seal salata, täiskasvanud inimestena on meil elu jooksul paratamatult olukordi, kui ebamugavustunne tuleb lihtsalt ära taluda. Pidagem meeles, et kõik on mööduv ja praegune isolatsioon samuti ajutine.

Hea on pidada arvet ka tarbitava alkoholikoguse üle. Kerge kurvameelsus või ka lihtsalt igavus on soodne pinnas tarbimise märkamatuks suurenemiseks. Silma võiks peal hoida selles osas ka pereliikmetel. Hoolivus ja tähelepanu lähedaste osas, eriti nüüd, olgu aukohal!

Kas eriolukord ja sellega kaasnenud elumuutused mõjutavad mehi ja naisi erinevalt?

Ajalooliselt on täheldatud kriisisituatsioonides meeste intensiivsemad reaktsioonid, suureneb tervist ohustav käitumine, sagenevad suitsiidid. Naissugu on üldiselt alalhoidlikum, seda seoses soo jätkamise kohustusega. Eriolukorra mõjude erinevus on pigem seotud materiaalse seisu, töövõimaluste ning perekonnaseisuga. Kuidas on aga sugu ja töövõimalused seotud, on mõne teise artikli teema.

Enda patsientide põhjal olen täheldanud, et hirmu ja ebakindlust on vähem jätkusuutlike tööde tegijatel ja väiksema materiaalse kindlustatuse korral. Pole vahet, kas tegu on naiste või meestega.

Kas oskate välja pakkuda psühholoogilisi harjutusi, mida inimesed selleks, et mõistust teravana hoida, igapäevaselt teha võiksid?

Vaimse tervise alustala on hea uni, seega võiks pidada kinni normaalsetest kellaaegadest nii magamaminekul kui ka ärkamisel. Meie aju on ehitatud nii, et pimedas peab magama ja valges tegutsema. Välja puhanud inimese kognitiivsed võimed ja stressitaluvus on märkimisväärselt paremad, kui pideva unepuuduse all kannataval isikul. Võimaluse korral on hea ennast värske õhuga kosutada, selleks võib olla lühike jalutuskäik või puhkepaus rõdul. Kui eelnimetatud tegevused ei ole võimalikud, annab sooja ilmaga efekti ka lihtsalt akende avamine. Hea on pidada üldist rutiini, süüa regulaarselt, panna ennast ka kodus korralikult riidesse ja kammida pea.

Mõistlik oleks vähendada sotsiaalmeedia ja uudiste tarbimist. Ei pea kartma, et oluline informatsioon õigeaegselt kuulmata/nägemata jääb. Ärevuse foonil võib ka üks pisike uudisnupuke vallandada paanika. Samuti on liigne sotsiaalmeedia tarbimine soodne pinnas süütunnete tekkimiseles: enda võrdlemine edukate kodukokkade või koduõppe spetsialistidega on libe tee. Sotsiaalmeedia on suuresti fassaad ja selle vältimine avaldab inimpsüühikale positiivset mõju, seda eriti keerulisel ajal. Kindlasti on igal inimesel olnud ka eelnevalt elus keerulisi perioode. Abiks on meenutada vahendeid ja lahendusi, mis on osutunud varasemalt tõhusaks.

Eriolukorra lõppemisel liigub meie elu jälle normaliseerumise suunas. Inimesed on selleks ajaks pikalt ja teistest eraldatuna kodus püsinud. Kuidas sellest pikaaegsest paigal olemisest ja sotsiaalsest distantseerumisest tingitud stressist võimalikult kiiresti välja tulla?

Selle võti on järk-järguline lähenemine. On üsna tõenäoline, et otsuseid ja uusi juhiseid ei tehta üleöö, seega on kõigil aega ja võimalusi samm sammu haaval suurendada kokkupuudet välismaailmaga. Selline elukorralduse muudatus võib aga hoopis vallandada uued elumuudatused ja anda võimaluse enda tundma õppimiseks. Kindlasti tekib normaliseerumine, kuid päris tavaliseks ei muutu elu veel niipea. Meil on piisavalt aega uuesti tavaellu sisse elada.

Mida peaksid inimesed praeguses eriolukorras meeles pidama, et vaimse tervise probleeme vältida?

Inimene on iseenda kõige suurem asjatundja, keegi teine meie sisse ei näe ja meie tundeid ei tunne. Kui enesetunne on kehv, ja seda püsivalt, peab pöörduma professionaalse abi saamiseks vaimse tervise spetsialisti vastuvõtule. Viimaseid saab väga edukalt ka virtuaalselt läbi viia.

Meeles võiks pidada empaatiat, nii enda kui teiste suhtes. Me kõik oleme erinevad ja kogeme tekkinud ootamatut olukorda erinevalt. Ei ole õigeid või valesid tundeid ja mõtteid. Igaühe kogemus on unikaalne. Rohkem enesearmastust ja toetust. Ärge peljake küsida abi!

Intervjuu viis läbi Tartu Ülikooli veebiajakirja Peegel toimetaja Paul-Henry Sereda.