KAHE SÕLTLASE LUGU ⟩ Elumuutust kannustas tunne: olen üksi ja kui midagi ette ei võta, järgmist aastat ei näe

Nad astusid alkoholisõltuvusest taastumise raviprogrammi, mis on sedapuhku teistmoodi – füüsiliselt kokku ei puututa, sest eriolukorra tõttu toimuvad sessioonid videosilla vahendusel. Mõni küsib «Mida see poolteist kuud alkoholita ära ei ole», aga sõltlasele võib see olla kui igavik. 

Usutavasti on igaühel kokkupuude alkoholi liigse tarvitamisega. Näiteks on alkoholiga maadelnud mõni lähedane või tuttav. Hinnanguliselt on kõikidest alkoholitarvitajatest üks kolmandik liigtarvitajad, kelle seas on ligi 60 000 alkoholisõltlast. Lisaks veel sõltlaste lähedased, kes probleemi all samamoodi kannatavad. «Eitamine, kauplemine ja probleemi vältimine on ühed sõltuvuse sümptomitest ning sõltlased annavad katteta lubadusi nii endale kui oma lähedastele,» selgitab Confido meditsiinikeskuse sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kes on käinud ka ise sarnast teed ja on täna alkoholi tarvitamise üle kontrolli kaotanuile toeks, süvendades usku, et paranemine on võimalik.

Heinsalu sõnul olukorras, kus alkoholist pole enam abi, aga me ei saa ka ilma selleta, on sõltlasel oma tahte abil välja tulla keeruline, kuna sõltlasel kainena on väga halb olla. «Sageli toob alkoholi küüsi langenud inimese viimases hädas kliinikusse mõni pereliige või esitatakse sõltlasest kaasale ultimaatum saada kaineks või lõpetada kooselu.»

Raul: Minu puhul on toiminud, et saan rääkida vabalt, ausalt ja tunnen 100% mõistmist.

Raul on olnud nalja- ja napsimees pea eluaeg, kus vahelduva eduga on olnud nii ülepäevaseid pidutsemisi kui ka nädal, kuu ja isegi mõni aasta kestnud kaineid perioode. Kolm-viis aastat tagasi hakkas ta mõistma, et ei kontrolli enam joomist ning tal on tekkinud alkoholisõltuvus. «Minust oli saanud alkohoolik, kes peaaegu igal õhtul kanget kraami manustas,» rääkis Raul. Seda loomulikult pere eest salaja, kuigi tegelikult vaid oma arust, kuna kõik: teismelised lapsed, abikaasa, töökaaslased, sõbrad ja isegi tuttavad olid saanud ta probleemist aru. «Muutusin aastatega teatud mõttes asotsiaaliks. Oli jäänud vaid joogine olek või pohmelusega tööl hädapäraste tegemiste lahendamine. Kogu elu tundus mõttetu ja tulevik näis õudne. Süümekad kõigi lähedaste ees, piinlikud momendid ja tunne, mis sai määravaks elumuutuses: ma olen täiesti üksi ja kui ma ise midagi ette ei võta, siis ma järgmist aastat ei näe.» Raulile on viimased aastad olnud «õudus kuubis». Alkoholist on tekkinud toitumishäired ja siseelundite valulikkus, alkohol on põhjustanud eluisu kadumise ja mis kõige hullem, unetuse ja unehäired. Viimased ajasid ta sõna otseses mõttes hulluks: «Ei saanud aru, kas ärkan siin ilmas või teises».

Enne alkoholisõltuvusest taastumise raviprogrammiga liitumist oli Raul proovinud igasugu võimalusi: nõelravi, psühhoosi ja arvukaid kihlvedusid enda ja lähedastega. Usk oli iga kord suur, kuid see kustus päevadega. Tänasele nõustamisele jõudmine oli tema sõnul teise isiku poolt suunatud juhus. Seekord ei olnud tal mingit usku ega lootust: «Ok, ma siis helistan ja räägin, vaatab, mida neil mulle öelda on».

Kõige suurem ajend Raulil alkoholisõltuvusest vabanemisel on suhtlemine samade probleemidega inimestega. «Kuna isiklikult pole mul sõpra ega tuttavat samade probleemidega, siis teadsin, et rääkides on teema kõigile arusaamatu ja hukkamõistev. Seega varjasin. Täna ma räägin inimestega, kes iga probleemi, läbielatut ja muret mõistavad. Kahjuks sõltuvust mitteomav inimene ei saagi seda mõista, seega pole abi neilt oodata. Pealt paistab alkoholism mõttetu lollus, kuid sisult on raske haigus, mida ainult haiged (läbiteinud) mõistavad.»

Tänaseks on Rauli elu «nii toredaks ja eesmärgipäraseks» muutunud, et 44 päevaga pole ta veel raskusi tagasilanguse osas kogenud. «Kindlasti on üheks eeliseks professionaalsed nõustajad. Minu puhul on nõustamised tänaseni toiminud, sest saan rääkida vabalt, ausalt ja tunnen 100% mõistmist,» räägib Raul ja rõhutab, et kõige suurema efekti ja tulemuse sõltuvusest vabanemisel tagab asjaolu, et nõustaja on olnud samas olukorras ja teab täpselt, mis patsientide sees toimub.

Sõltuvusest vabanemise teekonnale andis tõuke veebinõustamine. «Reaalselt kohal käies poleks vist asja saanud. Esiteks kulub virtuaalsessioonidele vähem aega, ära jäävad sõidud ja riietevahetused. Mis peamine, läbi veebi on palju lihtsam alustada, sest puudub alguses tuntav piinlikkuse moment. Usun, et see kehtib päris paljudele. Algaja ei saa kindlasti aru, kui normaalne on tegelikult suhelda sealse seltskonnaga, kus maadeldakse täpselt sama mineviku, oleviku ja tulevikuga.»

Kuna Rauli jaoks tundub olevat alkoholi tsüklisse langemise päästikuks pidutsemine ja positiivsetele emotsioonidele veelgi tuld alla paneku soov, siis on praegune kriisiaeg talle kainena püsimiseks lihtsam. «Võimalik, et minu suurim risk tulevikus on heas seltskonnas ning mõnusas keskkonnas, näiteks reisil tšillides kainena püsida. Majanduslikult või muud raskemad ajad ei ole sedavõrd joomise ajendiks, kui tšill-bill,» räägib Raul ja kinnitab, et rasked ajad pigem panevad pingutama ja vajadusel ennast kokku võtma.

Meelis: Kõige raskem ongi vist see, et kõigepealt tuleb iseendale tunnistada, et olengi alkohoolik ja mul ongi abi vaja.

Meelis hakkas napsu võtma suhteliselt hilja. Esimest korda jõi ta alkoholi tehnikumi viimasel kursusel. Pärast sai aeg-ajalt ikka napsutatud, aga kihva keeras alkoholi tarbimise maovähendusoperatsioon. Meelis hakkas langema juba väga väikesest alkoholi kogusest tsüklisse, millest väljatulek on vaevaline ja pikk. «Kui võtsin natukene, siis sattusin mällu ja tulin sealt välja neli-viis päeva hiljem. Üksi ma seda ei suutnud, keegi pidi aitama. Muidu ei olekski tulnud,» kirjeldab Meelis. Pärast maooperatsiooni tekkis tal ka täielik sõltuvus. Maovähendusoperatsiooni läbinutel ei soovitata alkoholi üldse tarvitada või kui, siis väga tagasihoidlikult. Suurem osa alkoholi imendub vereringesse peensooles. Operatsiooni järgselt satub sinna alkoholi tavalisest palju kiiremini ja võrreldes operatsiooni eelse ajaga tekib sama alkoholikoguse tarbimisel joove palju väiksemast kogusest ja püsib kauem. «Tagasi vaadates ei teeks ma iialgi seesugust (maooperatsioon) asja. Sattusin alkoholist kui narkootikumist sõltuvusse ning tsüklis olles ei saa ma enam aru, mida ma teen. Kogused on meeletud ja maitset ei tunne. Viimane tsükkel kestiski viis päeva, ära jõin kuus-seitse liitrit puhast viina. Ei söönud ega joonud muud peale alkoholi. See asi on päris hull!»

Meelise ettevõte hakkas talt käest libisema ja ta oli kaotamas peret. «Abikaasa leidis internetist Confido alkoholisõltuvusest taastumise raviprogrammi ja kuigi ma jõudsin veel enne nõustajaga ühendumist paar-kolm tsüklit, millest igaüks oli hullem kui eelmine, ära teha, on sellest väga palju abi olnud,» tunnistab Meelis, kes oleks muidu perest ilma jäänud. «Otsuse vastuvõtmiseks pidin sõltuvust, et olengi alkohoolik ja mul ongi abi vaja, kõigepealt iseendale tunnistama. See vist ongi asja juures kõige raskem. Tavaliselt mõtled ikka, et saad hakkama. Noor täiskasvanud mees, tühiasi. Annad ühe lubaduse teise järel, perele, endale ja sõpradele. Jätan maha, pole hullu, viimast korda jõin. Nüüd on kõik korras. Aga sellist asja ei juhtu, kui abi ei saa. Satud vaid aina sügavamale, iga järgnev masendus on varasemast suurem ja sellest väljatulemine raske. Ükskõik kui tugev mees sa oled, kui kuulus või kui suure tahtejõuga, lubadused sind siin üksi ei aita.»

Alkoholist hoidumisel on Meelist aidanud põhjalik sammsammuline selgitus, millise haigusega on sõltuvuse puhul tegu ja kuidas see tekib. Samuti endasarnastega vestlemine ja kogemuste jagamine.

Ühiskond ümberringi on Meelise sõnul süüdistav. Need, kes sõltuvusest midagi ei tea, näitavad näpuga ja ütlevad: «See ei ole haigus, vaid sinu enda valik. Nõrk mees oled, ära lihtsalt joo!», aga kui see nii lihtne oleks, siis ei oleks maailmas joodikuid. Teiste toetus sõltuvusest vabanemisel on väga oluline. «Perenõustamine käib asja juurde. Abikaasa ja lapsed kannatavad minu tsüklite all täpselt samamoodi. Praegu, kui eriolukorra tõttu on pere kodus ja saab iseendale aega võtta, on alkoholist hoidumine olnud veidi lihtsam. Muul juhul oleksin sellega pool üksinda võidelnud.»

Veebinõustamisel on mitmeid plusse

Sel teekonnal Rauli ja Meelist toetanud Confido meditsiinikeskuse sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu on oma praktikas olulisimaks pidanud vahetut kontakti inimestega ja sünergiat, mis tekib kohtumisel nii grupis kui individuaalselt. «Sõltuvus on raske haigus, millest väga harva on võimalik eraldatuses taastuda,» kinnitab Kaja. Alkoholisõltuvusest taastumise raviprogrammi kesksel kohal on grupi kohtumised, kuid eriolukorra tõttu olid nad Confidos sattunud ootamatult seisu, kus enam tavapärasel viisil kohtuda ei saanud. «Kui eriolukord välja kuulutati, oli selge, et peame kohe oma tegevused viima veebi ja jätkama tööd nendega, kellel ravi pooleli. Kohe esimesel nädalal pöördusid meie poole kaks uut inimest (Raul ja Meelis), kes olid oma alkoholi tarvitamise tõttu sattunud sügavasse kriisi ja seda mitte koroonast tingituna. Kui jood iga päev ja elul enam mõtet ei ole, siis abi saamist ei saa lükata edasi, kuni eriolukord möödub. Alustasime nendes tingimustes, kus olime ja avastasin juba esimesel nädalal, et veebinõustamisel on ka plusse.»

Confido Sõltuvusravi programmi üks eesmärke on pakkuda inimesele igapäevast toetust joomisharjumuste muutmisel ja veebis oli Kaja sõnul võimalik kohtumisi sättida just nendele kellaaegadele ja päevadele, mis olid inimese jaoks kõige kriitilisemad. Teine pluss on see, et osaleda saavad ka need, kes elavad Tallinnast kaugel. «Mõlema juhtumi puhul alustasime tööd esimestel nädalatel nii, et rääkisime iga päev, sealhulgas ka nädalavahetusel, mis tavatingimustes mõeldav ei ole. Tänaseks on nad mõlemad olnud kained poolteist kuud ja jätkame regulaarsete kohtumistega nii grupis kui individuaalselt,» sõnab Kaja ja lisab, et kindlasti jätkavad nad veebiprogrammiga ka pärast eriolukorra lõppu, kuna see võimaldab jõuda inimesteni sõltumata nende asukohast. 

Rauli ja Meelise soovitused neile, kes püüavad sõltuvusest vabaneda

Kõigile samade probleemidega maadlejatele soovitab Raul esmalt üles leida enesekriitika ja tunnistada alkoholisõltuvust ning seejärel sisendada endale, et sõltuvus ei ole naljaasi ning abi küsimine pole imelik. «Tavakodanikele on see veider, kuid seda haigust põdevana on nõustamisteenuse võtmine üks vähestest, mis aitab. Oleme nii kõvad mehed kui oleme, aga alkoholisõltuvuse juures jääme abita hätta,» selgitab Raul. «Samas ei pea muus osas enesehinnangut vähendama, pigem oleme veelgi tegijamad, kuna julgeme abi küsida.»

Ka Meelise sõnul on ainuke võimalus sõltuvusest vabanemiseks abi küsida. «Võibolla suudab ilma abita sõltuvusest loobuda üks või kaks sajast. Isegi mul on paar tuttavat, kes on suutnud selle otsuse üksi vastu võtta ja 14–25 aastat kainena püsida, aga need on ikka väga harvad juhud. Üksi ei tule sellega mingil juhul toime, see on täiesti kindel. Oluline on just kogemusnõustamine. Tegelema peaksid ikka need, kes on ise asja sees olnud. Sõltuvuse vastu ei pea jõuga võitlema, vaid sellega tuleb leppida ja tegeleda iga päev, mõnikord ka iga tund.»

*Kahe patsiendi nimed on muudetud, sest avalikult oma loo rääkimine võib panna nad suure pinge alla, misjärel võib tagasilanguse oht olla palju kõrgem.