P, 20.09.2020

Vaimse tervise säilitamine kõrgkoolis – tudengi mure?

Vajalike ressursside puudumisel süvenevad vaimse tervise probleemid kõrgkoolides nii õppejõudude kui ka tudengite puhul?

FOTO: Shutterstock

Viimaste kuudega on kõrghariduse omandamise tingimused ja ka üldine elukorraldus kardinaalselt muutunud, põhjustades arusaadavalt üliõpilastele omajagu stressi. Kust saada abi?

Tänuväärselt on kasvanud vaimset tervist toetavate veebiseminaride ja erinevate juhismaterjalide hulk, kuid ühtlasi tasub heita pilk sellele, milline oli seis kõrgkoolides enne eriolukorda ning võtta seda arvesse ka pärast eriolukorda tavapärase õppetöö juurde naastes.

Tudengite vaimne tervis on ühiskonnas suuresti jäänud tähelepanuta, mida eelkõige näitab uuringute ja meediakajastuse puudumine antud teemal. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et kõrgkoolide töötajate vaimne tervis on üha halvemas seisus, kuna nad on alamakstud ja ületöötanud. Vaadates Eesti valitsuse tahtmatust investeerida teadus- ja arendustegevusse ning ka kõrgharidusse, süvenevad vajalike ressursside puudumisel vaimse tervise probleemid kõrgkoolides tõenäoliselt nii õppejõudude kui ka tudengite puhul.

Suuremates Eesti kõrgkoolides on olemas psühholoogilise nõustamise teenus. Näiteks on Tartu Ülikoolis kokku kuus üliõpilaspsühholoogi (kaks neist Narva ja Pärnu kolledžites) ning Tallinna Ülikoolis on kaks psühholoogi, kes nõustavad lisaks tudengitele ka töötajaid. Võttes aga arvesse nendes kõrgkoolides õppivate tudengite arvu (TÜ päevaõppes 9600 ning TLÜs 6997 tudengit), on suhtarvude ebaproportsionaalsus ja nõustajate ülekoormatus ilmselged. See võib viia olukorrani, kus tudeng tunneb, et tema probleemidesse ei suhtuta täie tõsidusega: nii palju tudengeid on ukse taga ootamas, et konveierlinti peab hoidma pidevas töös ja abi andmiseks võimaldatav aeg on liialt vähene.

Samuti viib alarahastus ja tudengi vaimse tervise alatähtsustamine olukorrani, kus psühholoogilise teenuse pakkujal soovitatakse nõudluse suurenemisel rohkemate vastuvõtutundide või lisatöötajate palkamise asemel hoopis vähem abivajavaid tudengeid vastu võtta. Selline paberi peal teenuse osutamine sisulise probleemi lahendamise asemel võib pikas plaanis saada koormavaks ühiskonnale ja tõsiselt problemaatiliseks tudengile, kes on jäetud oma vaimse tervise murega üksi.

Väiksemates kõrgkoolides on mured teistsugused. Eesti Lennuakadeemias, kus õpib ligikaudu 250 tudengit, puudub psühholoogilise nõustamise pakkuja töötajaskonnast täielikult. Psühholoogilise nõustamise soovi korral tuleb pöörduda õppeosakonda, kes edastab soovijale lennunduspsühholoogi kontaktid. Kõrgema Kunstikooli Pallas kodulehelt leiab suunise pöörduda nõustamise vajadusel oma perearsti poole, kes saab seejärel edasi suunata vastava teenuseosutaja juurde. Eesti Lennuakadeemia kodulehel pakutakse välja ka anonüümse nõustamise võimalust portaalis lahendus.net, ent sel juhul toimub nõustamine kirjavahetuse teel, mitte kontaktselt.

Sedavõrd stigmatiseeritud teemal nagu vaimne tervis on vajalik tagada täielik usaldus ja privaatsus, mida võib olla keeruline võimaldada väiksemas kõrgkoolis. Näiteks õppeosakonnalt abi küsimine ei võimalda tudengile vajalikku anonüümsust ning väikeste koolide puhul teatakse tahes-tahtmata üksteist, mistõttu levib ka tundlik info kiiremini. Samas on väiksemas kõrgkoolis õppimisel ka eeliseid: kuna rühmade suurused on suuremate kõrgkoolidega võrreldes kordades väiksemad, suhtlevad erialaosakondade juhid tudengitega individuaalselt ning viivad läbi arenguvestlusi, kus räägitakse ka psühholoogilise nõustamise vajadusest ja isiklikest probleemidest. Siiski peaks üliõpilasele olema tagatud võimalus pöörduda oma koolis ka vastava spetsialisti poole.

Tallinna Ülikool on psühholoogilise nõustamise kättesaadavuse lahendamiseks kaasanud tuutoreid ehk üliõpilasi, kes on saanud vajaliku väljaõppe teiste tudengite kuulamiseks (sealhulgas eraelulistel teemadel). Kergemate murede puhul on võimalik saada tuutorilt konfidentsiaalset tuge ja sellega vähendada kõrgkooli psühholoogide töökoormust, kuid tuutorile piisavalt kvaliteetse väljaõppe andmiseks on vaja kaasata professionaalseid nõustajaid. Kogu tuutorsüsteemi toimimas hoidmiseks on lisaks vaja keskset koordineerimist, mida ei saa teha muude tööülesannete kõrvalt – seega eeldab ka tuutorite abil mure leevendamine kõrgkoolilt suuremat investeeringut vaimsesse tervisesse. Sealjuures ei saa tuutorite tugi asendada professionaalset psühholoogilist nõu ega olla pikaajaliseks lahenduseks nõustamise arvelt raha säästmisel. Praeguse eriolukorraga seoses, kus ka tuutorite või kaastudengitega pole võimalik kontaktselt suhelda, on professionaalsete asjatundjate puudust eriti tunda.

Vaatamata sellele, et ainult osa tudengitest otsib psühholoogilist abi, peavad kõrgkoolid olema võimelised aitama vajadusel kõiki oma koolis õppivaid tudengeid. Nagu eelnevalt välja toodud, võivad kõrgkoolide lõikes psühholoogilise nõustamise korraldamisel murekohad erineda, kuid valdavalt taanduvad need alarahastuse ja ressursside puudumise peale. Tudengi vaimne tervis ei tohi aga olla rida eelarves, mille arvelt kärpeid teha. Vaimse tervise mitmekülgne toetamine on õpingute eduka läbimise eeldus.