Teadlased: koroonaviiruse immuunsuspass on halb mõte

Vereproov

FOTO: Shutterstock

Mõned riigid kaaluvad vereanalüüsi kasutamist, et teha kindlaks, kas inimestel on viiruse antikehad ja nad saavad koroonakriisi kiuste naasta tööle, kooli ja muudele avalikele tegevustele, vahendab CNN.

Teatud antikehade puudumine tähendaks, et kodanikul pole «immuunsuspassi» ja seetõttu ei tohiks ta avalikkuses liikuda. Neile, kellel see on, väljastatakse rändluseks ja majanduse taaskäivitamiseks sertifikaadid – nii saaksid haavatavad inimesed jääda koju.

Maailma Terviseorganisatsiooni ja teiste ekspertide sõnul on see aga kohutav idee.

«Sel on nii palju vigu, et raske on teada, kust alustada,» ütlesid ajakirjas Nature avaldatud kommentaaris tunnustatud molekulaarbioloog Natalie Kofler ja Kanada bioeetik Françoise Baylis.

Nad loetlesid põhjused, miks nende arvates on see teostamatu ja ebaõiglane.

Palju tundmatuid. Alustuseks kirjutasid nad, et pole selge, kas inimestel tekib pärast koroonaviirusinfektsiooni püsivat immuunsust. Maailma terviseorganisatsioon hoiatas valitsusi immuunsuspasside väljastamise eest, öeldes, et puuduvad tõendid, et Covid-19-st paranenud inimesed oleksid kaitstud teise koroonaviirusnakkuse eest.

Teste ei saa usaldada. Kuigi antikehade testid on koroonaviirusega varasema kokkupuute määramisel üliolulised, pole kõik olemasolevad antikehade testid usaldusväärsed. Mõnedes antikehatestides oli California laborite konsortsiumi tehtud järelhinnangutes kõrge valepositiivsete tulemuste määr.

Valepositiivne tähendab, et kellegi kohta öeldakse, et ta on kokku puutunud koroonaviirusega, kui tegelikkuses on see väär.

Samuti pole testid kõigile kättesaadavad. Kõigile, kes neid vajavad, pole piisavalt teste. USA-s on koroonaviiruse suhtes positiivseid tulemusi andnud enam kui 1,5 miljonit inimest. Praegune arvutus on peaaegu kindlasti alaarvestus, ütles Baylori meditsiinikolledži professor dr Peter Hotez.

Ellujäänuid pole piisavalt. Kui ainult koroonaviiruse ellujäänutel lubatakse panustada majandusse, pole piisavalt tööjõudu, et seda tagant lükata.

«Madal haiguste levimus koos piiratud testimismahuga, rääkimata väga ebausaldusväärsetest testidest, tähendab, et vaid väikesele osale kõigist elanikkonnast antakse töötamise vabadus,» kirjutasid nad.

Privaatsuse probleem. Eetiline murekoht on, et jälgimine, kellel on immuunsus, kahjustab privaatsust. Samuti kahjustab see juba tõrjutud rühmi. Näiteks on pandeemia ajal arreteeritud New Yorgis rohkem mustanahalisi ja hispaanlasi füüsilise distantseerumise seaduste rikkumise eest. «Suurenenud jälgimisega kaasneb suurenenud politseitöö maht ja sellega kaasneb potentsiaalne kahju rassilistele, seksuaalsetele, usulistele või muudele vähemusrühmadele,» kirjutasid nad.

Sildistamine. «Inimeste märgistamine nende Covid-19 staatuse alusel looks uue meetme, mille abil jagada «kellel on» ja «kellel ei ole»,» lisasid nad.

Rohkem diskrimineerimist. Võib ilmneda uusi diskrimineerimise vorme, kuna immuunsuse tõendamise programmi saab laiendada, et see hõlmaks ka muid isikuandmete vorme. «Tänapäeva immuunsuspassid võivad saada homseks kõikehõlmavaks bioloogiliseks passiks,» kirjutasid teadlased.

Tahtlikud nakkused. Lõpuks võivad immuunsuspassid julgustada inimesi tahtlikult nakatuma. «Kui juurdepääs teatud sotsiaalsetele ja majanduslikele vabadustele antakse ainult Covid-19-st taastunud inimestele, võiksid immuniteedipassid stimuleerida terveid, mitteimmuunseid isikuid tahtlikult nakkust otsima – pannes ennast ja teisi ohtu,» kirjutasid nad.

Parem lähenemisviis hõlmab teadlaste sõnul nakatunud inimeste vanamoodsat tuvastamist ja jälgimist ning vaktsiini väljatöötamist, väitsid Kofler  ja Baylis.