Pooled Eesti naistest ei räägi kellelegi kogetud seksuaalvägivallast

Seksuaalse ahistamise laialdast esinemist ja olemust on dr Laanpere sõnul kogu maailmas tõstatanud #Me Too liikumine, vahendab Med24. See on aidanud ka Eestis probleemi teadvustada.

Pikaajalise hirmu tõttu lapseeas tekivad püsivad muutused ajus, mis sageli põhjustavad veelgi tõsisemat kahju (vaimsele) tervisele. «Teadma peab, et lapseeas seksuaalvägivalla ohvriks langemine on riskiteguriks selle kogemisele täiskasvanueas,» märgib Laanpere.

«Miks me ei ole selliseid patsiente eriti kohanud? Sest seksuaalvägivald on kõige peidetum vägivallaliik ühiskonnas – alaraporteeritud ja alamenetletud, vähimate kohtulahenditega kõigi teiste kuritegude seas ning on vaid üksikud süüdimõistvad otsused,» tõdeb arst.

2014. aasta Eesti naiste tervise uuringu kohaselt oli alla poole (45%) naistest rääkinud kellelegi tema elus kogetud seksuaalvägivallast, enamasti lähisugulasele ja/või sõbrannale. Väga väike osa kannatanutest pöördub politseisse. 2018. aastal registreeriti vaid 580 seksuaalvägivallakuritegu, mille ohvritest 75 olid täiskasvanud ja 505 alaealised. «Tuleb siiski märkida, et politseis registreeritud seksuaalvägivallakuritegude arv Eestis on viimase kolme aasta jooksul suurenenud.»

Tegelikkuse kohta annavad Laanpere sõnul täna parimat teavet anonüümsed küsitlusuuringud.

«Eestis on seksuaalvägivald olnud varjatud teema ja tulnud «kapist välja» alles hiljaaegu. Pärast taasiseseisvumist Eestis läbi viidud uuringute tulemustest on näha, et vägistamine on Eestis ehmatavalt levinud.» Nii mehed kui ka naised kogevad seksuaalvägivalda, kuid valdav enamik ohvritest on naised. Euroopa Põhiõiguste Ameti 2014. aasta uuringu järgi on Eestis alates 15. eluaastast seksuaalvägivalda kogenud 13 protsenti naistest ehk iga kaheksas. Seksuaalvägivallaks loeti selles uuringus seksuaalvahekorda sundimist kinni hoides või haiget tehes; soovimatus seksuaaltegevuses osalema sundimist, millest ei olnud võimalik keelduda, ja seksuaalsetes tegevustes osalemist hirmu tundes selle ees, mis võib keeldumise korral juhtuda.

Seksuaalvägivalla toimepanijaks on reeglina mees, seda ka meessoost ohvrite puhul. Erinevalt üldlevinud arusaamast ei ole seksuaalvägivalla toimepanijaks võõras, vaid tuttav inimene, sageli abikaasa, elukaaslane, endine või praegune seksuaalpartner. Seksuaalvägivald partneri poolt on Laanpere sõnul sageli korduv ja kahetusväärselt sageneb naise raseduse ajal.

«Tüüpiline seksuaalvägivalla ohver on Eestis noor, sageli alaealine naine, kes kogeb seksuaalvägivalda varasema tuttava või oma suhtepartneri poolt. See peaks veenma, et kohtame oma praktikas tegelikke ohvreid pigem sageli ja seda enam et neil on tervisehäireid rohkem kui neil, kes seksuaalvägivalda kogenud ei ole.»

Kui põgenemine või võitlemine pole võimalik, lülitub sisse primitiivne kaitsereaktsioon – dissotsiatsioon, mille käigus aju valmistab keha vigastusteks ette. Kaob lihastoonus, tekib bradükardia ja vabanevad opioidid, mis loovad psüühilise eemaldumise tunde. Ekstreemsetel juhtudel toimub täielik reaalsusest eemaldumine, kus aju piirkonnad, mis juhivad mõtlemist, keskenduvad vaid ellujäämisele. «Ohvril tekib tunne, et aeg on seisma jäänud ning toimuv ei ole tõeline. Ohvrid on kirjeldanud, et nad nägid kõike otsekui kõrvalt ega suutnud end enam liigutada,» räägib dr Laanpere.

Tõendusmaterjali on keeruline leida ja õigusaktid nõuavad vigastusi või raskesti defineeritavat abitut seisundit. «Kuid veelgi keerulisem on ellujääjal mõista iseennast – miks ma ei võidelnud vastu või ei põgenenud? Kuidas see sai minuga juhtuda? Ta ei tea, et kõik keha reaktsioonid olid reflektoorsed ning nende üle puudus tal kontroll. Tekib süü- ja häbitunne, usk senisesse maailma kaob. See on normaalne reaktsioon ootamatule traumaatilisele sündmusele, kus inimene tunneb, et tema varasematest oskustest ja teadmisest ei piisa, et toimunut mõista ja sellega toime tulla. Seda nimetatakse ka traumaatiliseks kriisiks,» selgitab arst.

«Seksuaalne rünnak on üks väheseid, kuid kõige tõsisem enesemääramisõiguse riive, kahjustades nii kehalist, vaimset kui seksuaalset terviklikkust. See on ka põhjus, miks tervisehäired on rasked, sagedased ja püsivad. Kui ei ole füüsilisi vigastusi, siis inimeselt tema keha üle otsustamise võtmine tekitab alati hingelise trauma, sageli kogu eluks,» ütleb Laanpere.

Artikkel ilmus täispikkuses ajakirjas Lege Artis.