Arst selgitab, mis võib kaasneda nii D-vitamiini puuduse kui ka üleannustamisega

Raske D-vitamiini defitsiit pikema perioodi vältel viib luuhaiguste väljakujunemisele, tähendab dr Sarapuu. «Imikutel ja väikelastel võib tekkida rahhiit – haigus, mida tänu D-vitamiini avastamisele esineb arenenud maades äärmiselt harva,» märgib arst. Rahhiidi korral tekivad sümptomid hilises faasis ja on tingitud kaltsiumi ja fosfori puudusest, mida ajendab D-vitamiini puudus. Imikutel ei sulgu lõgemed, luud muutuvad pehmeks, kõndival lapsel kujunevad X- või O-jalad, häirub hammaste areng ja pikkuskasv.

«Järjest vananevas ühiskonnas on aga süvenevaks probleemiks osteoporoos ehk luude hõrenemine, mis on vanemaealiste haigus. Osteoporoosi korral on luude mineraalne tihedus vähenenud ning luud muutunud hapraks. Tagajärjeks on kergete traumade korral tekkivad luumurrud, mis halvendavad märkimisväärselt inimese elukvaliteeti ja vanurite puhul võimalust iseseisvalt toime tulla,» selgitab dr Sarapuu. Ta lisab, et osteoporoos ei ole siiski ainult kaltsiumiainevahetuse häirumise tagajärg. Selle kujunemises mängib rolli mitme erineva faktori koosmõju (lisaks madalale D-vitamiini ja kaltsiumi nivoole näiteks pärilikkus, füüsiline aktiivsus, suitsetamine, kaasuvad haigused, ravimid jne), kuid D-vitamiin ja kaltsium on teaduslikult tunnustatud meetmed osteoporoosi profülaktikaks ja osana osteoporoosi ravis.

D-vitamiinil on märkimisväärne ülesanne ka immuunsüsteemi rakkude funktsioneerimises. Uuringutega on näidatud D-vitamiini pikaajalise defitsiidi korral suurenenud vastuvõtlikkust infektsioonide suhtes ning suuremat tõenäosust haigestuda autoimmuunhaigustesse või kasvajatesse. D-vitamiini puudusega on seostatud selliste autoimmuunhaiguste kujunemist, nagu reumatoidartriit, süsteemne erütematoosne luupus, süsteemne skleroos, Sclerosis multiplex ja 1. tüübi diabeet.

Tänapäevane elustiil on muutunud tubasemaks ja inimesed viibivad vähem värskes õhus, mistõttu on vähenenud võimalus loomulikuks D-vitamiini sünteesiks. Eraldi riskigrupp on vanurid, kes ei ole võimelised iseseisvalt väljas liikuma. «Eakatel on ka D-vitamiini süntees nahas pidurdunud ning imendumine soolestikust aeglasem,» märgib arst. On ka hulk kroonilisi haigusi, mis soodustavad D-vitamiini puuduse kujunemist. Neist sagedasemad on näiteks krooniline neerupuudulikkus, põletikulised soolehaigused, maksapuudulikkus ja tsirroos, kõhunäärme- ja sapipõiehaigused. Ka krooniline alkoholism aitab defitsiidil tekkida.

«Viimaste aastate uuringud viitavad ka ülekaalulisuse ja vitamiin D defitsiidi omavahelisele seosele. Kuna D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, tekib ülekaalulistel inimestel n-ö lahjendusefekt – rasvkude, kuhu organism D-vitamiini salvestab, on oluliselt rohkem ja seetõttu läheb vaja ka rohkem D-vitamiini, et saavutada sama kontsentratsioon nagu väiksema rasvkoega inimestel,» kirjeldab reumatoloog.

Päevase D-vitamiini vajaduse katmiseks ei ole vaja tunde päevitada, piisab kui päikesele on avatud nägu ja labakäed umbes 20 minuti jooksul. Organism oskab D-vitamiini sünteesi edukalt reguleerida ja päikese käes viibimisega ei ole võimalik toksilist D-vitamiini taset saavutada. Küll aga tuleb arsti sõnul tähele panna, et päikesekaitsefaktoriga kreemid vähendavad märkimisväärselt D-vitamiini sünteesi ja eelnevalt mainitud tingimustest ei pruugi piisata. 

Kuna keha üleliigset D-vitamiini ei sünteesi ega salvesta varuna tuleviku tarbeks, pole mõtet päikese käes lesida ja nahka pruunistada.

Toiduaineid, mis sisaldavad arvestatavas koguses D-vitamiini, ei ole palju – rasvased kalad, näiteks lõhe, forell, heeringas, vähemal määral või, muna, maks. Lisaks sellele on saadaval ka D-vitamiiniga rikastatud piimatooteid, hommikusöögi helbeid jms. Selleks, et saaks vajaliku koguse D-vitamiini päevas, peaks ära sööma näiteks 300–500 grammi lõhet. Kõike seda arvesse võttes on D-vitamiini igapäevane piisavas koguses saamine üsna pingutust nõudev. 

Üldiseks soovituseks tervele tööealisele täiskasvanule meie kliimavöötmes elades võiks olla D-vitamiini toidulisandi tarvitamine septembrist kuni maini, 800–1000 ühikut päevas.

D-vitamiini sisaldavate toidulisanditega ei tohiks aga samas liialdada. Päikese toimel ega toiduga pole võimalik saada organismi jaoks liiga suurt D-vitamiini kogust. Küll aga võib seda juhtuda toidulisandite tarvitamisel. Arst juhib tähelepanu, et apteegis on saadaval lai valik preparaate, mille D-vitamiini sisaldus on väga erinev. Siinkohal ei kehti reegel, et mida rohkem, seda parem. Õige preparaadi leidmisel on soovitatav eelnevalt pidada nõu oma perearsti või apteekriga. Pikaajalisel ülisuurtes doosides D-vitamiini manustamisel võivad tekkida lihasnõrkus, kõhulahtisus, kõhuvalu, vererõhu kõrgenemine, lastel kasvupeetus või luude mineralisatsioonihäire. Samuti on oht kaltsiumi sisaldavate ladestiste, näiteks neeru- või sapikivide tekkeks.