Lapsepõlves kogetud stress vähendab aju võimet muutustega kohaneda

Tegemist on Radboudi Ülikooli teadlaste pikaajalise uuringuga, mille käigus jälgiti uuringus osalejaid 20 aasta vältel. Uuringus osales 129 inimest – vanemad ja nende ühe-aastased lapsed ning uuringu käigus jälgiti nende mängimist, suhtlust vanemate, sõprade ja eakaaslastega. Lastele tehti regulaarselt magnetresonantstomograafia (MRT) uuringuid. 

Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kuidas mõjutab stress inimese aju võimet aastate jooksul välja kujunenud käitumismustreid muuta. Selleks uuriti stressi mõju mandeltuumale, prefrontaalkorteksile ja hipokampusele. Need piirkonnad reguleerivad muuhulgas ärevusega toime tulemist, emotsionaalseid protsesse ning inimsuhete loomist ja hoidmist. 

Teadlased uurisid, kuidas mõjutavad inimese aju arengut negatiivsed elusündmused ja negatiivsed kogemused inimsuhtlusega kahe olulise eluetapi vältel. Esmalt uuriti tegurite mõju esimese viie eluaasta jooksul ning seejärel vanusevahemikus 14–17.

Tulemustest selgus, et stressirohkete sündmuste tõttu hakkab aju kiiremini arenema, mis tähendab, et paika jäävad varajases lapsepõlves välja kujunenud mehhanismid, mis tekitavad vanemas eas probleeme. Leiti, et vanemate tülitsemine, lahutus, vägivald või lähedase kaotus panevad kiiremini arenema mandeltuuma ja prefrontaalkorteksi. Madal enesehinnang, ebapiisav suhtlus ja sidemed eakaaslastega ning ärevus aga aeglustavad hipokampuse arengut.

Teadlaste hinnangul võib aju liiga kiire areng tuua kaasa olukorra, milles inimene kaotab paindlikkuse ning arenemisvõime ega suuda täiskasvanuna keskkonna ja muutustega kohaneda. Samuti selgus, et mida rohkem stressirohkeid sündmusi lapsepõlves esineb, seda suurem on risk, et inimesel tekivad antisotsiaalsed iseloomuomadused ja probleemid enesehinnanguga.