R, 30.10.2020

Eakate patsientide lähedased näevad õendusabis kitsaskohti

Elanikkonna vananedes kasvab nõudlus eakatele vajalike tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste järele

FOTO: Shutterstock

Rahvastiku vananemise tõttu suureneb ühiskonnas vajadus iseseisva statsionaarse õendusabi ehk õendushaigla teenuse järele. Tartu Ülikooli magistritöös uuriti esimest korda Eestis õendushaigla patsientide lähedaste kogemusi, teadmisi ja ootusi. Nende mõistmine aitab muuta teenust patsiendikesksemaks.

Tartu Ülikoolis õendusteadust õppinud Merle Vaher kirjutas oma magistritöös, et prognooside kohaselt ulatub 2050. aastaks vähemalt 65-aastaste inimeste osakaal 24 protsendini Eesti rahvastikust. Eestis loodud iseseisvat statsionaarset õendusabi vajatakse vananevas ühiskonnas järjest rohkem.

30 aasta pärast koosneb ligi veerand Eesti rahvastikust vähemalt 65-aastastest inimestest. See kasvatab nõudlust eakatele vajalike tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste järele.

Vaheri uurimistöö on seotud tema igapäevase tööga õendusjuhina iseseisva statsionaarse õendusabi valdkonnas. Oma töö käigus on ta täheldanud, et patsiendi lähedaste ootused ja Eesti Haigekassa rahastatavad õendusabiteenuse võimalused lahknevad.

«Ka varasemates uuringutes on leitud, et patsientide sotsiaalsete ja meditsiiniliste vajaduste rahuldamisel on puudujääke ning lähedaste ootused teenusele ei ole alati täidetud. Senini ei olnud põhjalikult uuritud, millised on lähedaste kogemused, teadmised ja ootused teenuse suhtes,» tõdes Vaher. 

Uurimistöö jaoks intervjueeris Vaher kaheksas õendushaiglas kokku 18 patsiendi lähedasi. Arvestades patsientide kehva vaimset ja füüsilist tervist, oskavad just lähedased patsientide huvide kaitsjatena olukorda kõige paremini kirjeldada.

Teenuse kättesaadavus

Uurimistulemustest selgus, et lähedastel on iseseisva statsionaarse õendusabi teenust raske saada. 

Järjekorrad on pikad ning õendushaigla kohta on patsiendi diagnooside ja tervise üldseisundi tõttu raske leida. 

«Lähedased ootavad, et teenus oleks võrdselt kättesaadav ja haiglas viibimise aeg lähtuks patsiendi tervislikust seisundist. Samuti on lähedastel ootus, et patsient saaks teenust ühe teenuseosutaja juures,» kirjeldas Vaher.

Patsiente suunatakse statsionaarse õendusabi teenust saama nii meditsiinilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel, kuna terviklik hoolekandesüsteem puudub. Lähedased ei pruugi kodu lähedalt hooldekodu kohta leida ja teenuste hind ei ole lähedaste hinnangul läbipaistev. Kui patsient on näiteks voodihaige ja sügavalt dementne ning vajab õendusabi, on hoolekandeteenuse saamine raske. «Integreeritud hooldussüsteemi järele on ilmselge vajadus,» järeldas Vaher.

Rohkem infot

Patsientide lähedased ootavad õendushaigla arstilt suuremat osalust – et ta jagaks lähedastele terviklikku infot patsiendi seisundi kohta ning suunaks patsiendi vajaduse korral eriarsti juurde. Samuti ootavad lähedased rohkem koostööd ja ladusamat info liikumist õendushaigla arsti, perearsti ja eriarsti vahel.

Lisaks tunnevad lähedased muret tuleviku ees: mis saab patsiendist siis, kui ta õendushaiglast välja kirjutatakse? Tihtipeale tekivad ka lähedastel endil terviseprobleemid, mis teevad abi vajava inimese eest hoolitsemise raskeks või võimatuks, ning sageli pöörduvad ka nad ise arsti vastuvõtule.

Uurimistöö väärtus

Vaheri uurimistöö tulemused on olulised iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse arendamiseks ja teenuse kättesaadavuse parandamiseks. Teenuse kättesaadavus Eestis peab paranema ja koha leidmise keerukus ei tohiks sõltuda patsiendi diagnoosidest.

Eesti vananev ühiskond vajab terviklikku hooldussüsteemi. Ladusam koostöö õendushaigla, esmatasandi tervishoiu ja aktiivravihaiglate vahel parandaks asjakohase info ning iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse kättesaadavust.

Uurija arvates tuleb patsientide ja lähedaste seas ning kogu ühiskonnas teha teavitustööd iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse võimaluste kohta. Tervikliku teenuse pakkumiseks tuleb kaasata sotsiaalvaldkond ja kohalikud omavalitsused.

Merle Vaheri magistritöö «Iseseisval statsionaarsel õendusabiteenusel viibinud patsientide lähedaste kogemused, teadmised ja ootused seoses teenusega: kvalitatiivne uurimus» juhendajad on Lõuna-Eesti haigla õendusjuht Jana Trolla ja Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu.