Rohkem tõenduspõhisust vastsündinute ravis: Eesti doktorant uuris pisimatele patsientidele elutähtsaid ravimeid

Vastsündinute raske haigestumise peamine riskitegur on enneaegne sünd. Seetõttu tuleb neonatoloogidel ehk vastsündinute arstidel tegeleda patsientidega, kes võivad olla sündinud raseduse eri etappidel ja kuni kümnekordse kehakaaluerinevusega.

Dr Hallik selgitab, et doktoritöö käigus mõõdeti ravimite kontsentratsioone ja toimet: «Uurisime kahte ravimit, südant ja vereringet mõjutava dobutamiini ja milrinooni doseerimise, plasmakontsentratsiooni ja toimete seoseid.» Kuigi milrinooni farmakokineetikat on ka vastsündinutel uuritud, siis dobutamiinist on teadaolevalt vaid üks uuring 1992. aastast. 

«Populatsiooni mudeldamise metoodikat ei oldud varem vastsündinutel ega ka mitte täiskasvanutel kasutatud,» rääkis dr Hallik. Analüüsis kasutas dr Hallik matemaatilist modelleerimist, mis on vastsündinute farmakokineetika ja farmakodünaamika (selgitab, kus ja kuidas ravim toimet avaldab)  ravimuuringutes uus metoodika.

«Matemaatiline modelleerimine on kehas toimuvate protsesside kirjeldamine matemaatiliste konstruktsioonide kaudu. Püüame leida  võimalikult lihtsad matemaatilised seosed, mis kirjeldavad meid huvitavaid protsesse piisavalt hästi,» ütles dr Hallik. 

«Lisaks oma uuringus kogutud andmetele saame kasutada juba varem teadaolevaid seoseid. Kasutasin oma uuringus näiteks matemaatilist funktsiooni, mis kirjeldab neerufunktsiooni küpsemist vastsündinueas vastavalt lapse vanusele rasedusnädalates.»

«Lisaks saab seda metoodikat kasutades välja arvutada, kui palju protsessid eri patsientidel varieeruvad ja kuidas neid kõige paremini kirjeldada. See oli päris põnev,» rääkis dr Hallik.

Doktoritöö tulemusena võib öelda, et arstidel, kes vastsündinuid ravivad, on nüüd tõenduspõhist infot rohkem. «Dobutamiini kohta saime teada, et ravimi kõrgematel kontsentratsioonidel südame minutimaht veel tõuseb, aga vererõhk ja südamesagedus enam ei muutu. Patsiente ravivate arstide jaoks tähendab see, et ei pea kartma kasutada suuremaid doose, kui ootad efekti. Seda saab öelda muidugi ainult nendes ravimi doosi- ja kontsentratsiooni vahemikes, mida uurisime.»

Dr Halliku sõnul saadakse selliste uuringute kaudu infot, kuidas täpselt ravimid toimivad ja milline on ravimite farmakokineetika kõige väiksematel vastsündinutel. «Tavapraktika oli seni see, et ravis kasutati doose, mis olid tuletatud suuremate laste või täiskasvanute uuringute põhjal. Meie dobutamiini uuringu tulemused ütlevad, et need doosid, mida kasutame, toimivad. Milrinooni puhul on meie uuringu tulemused ühe populatsiooni kindla kliinilise olukorra kohta ja ma usun küll, et seda uuringus soovitatud doosi võiks kasutada. Ei ole ühtegi uuringut, mis ütleks, et mingi teine doos oleks parem.»

Doktoritöö kaitsmine toimus juunis, kui eriolukord oli küll lõppenud, kuid mõned piirangud siiski veel kehtisid. «Külalisi ei lubatud kaitsmisele, kohal olid komisjoni liikmed, juhendajad ja mõned lähedased – ülejäänud, nii oponent kui jälgijad – olid veebis. Ilma tehniliste viperusteta päris ei pääsenud. Kuna oponendiga ei saadud ühendust, tekkis viivitus. 40 minuti pärast saadi ühendus tööle ja siis kõik sujus,» meenutab dr Hallik, kes lubab teadustööga edasi tegeleda.

«Andmeid kogudes võtsime eesmärgiks saada võimalikult palju infot ehk meil on veel, mida analüüsida,» ütles dr Hallik. «Meil on geneetikaandmeid just nende geenide osas, mis võivad mõjutada dobutamiini toimimist. Samuti mõõtsime kapillaaride tasemel vereringet ja kuigi see tehnika ja metoodika on veel arendamisel, siis andmed on olemas, millega tööd teha. Samuti ma tahaksin farmakokineetika ja farmakodünaamika modelleerimisega edasi tegeleda.»