Taudide ajaloost: 18. sajandi katk tappis Tallinnas üle poole linnaelanikest

Georg Mülleri 17. sajandi algusest pärinevad eestikeelsed jutlused, mida säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis.

FOTO: Wikipedia

Lauri Frei, Tallinna Linnamuuseumi arhiivkogu hoidja teeb Tallinna linnamuuseumi blogis ülevaate 1603. aasta Tallinna katkupuhangust Marten Seppeli 2017. aastal ajakirjas Tuna ilmunud artikli põhjal.

Tallinna linna ajaloos laastanud taudide seast on hästi tuntud 1710. aasta katk, mil sõjategevusest peaaegu puutumata Tallinnas tappis katk üle poole linnaelanikest. Katk tabas Tallinna ka 16. sajandil (Liivi sõja aegu) ja 1657. aastal, mil Vene tsaaririigi väed olid vallutanud Ida-Eesti ja maal valitses sõjaseisukord. On teada veel üks katkulaine, millest seni avalikkus kuigi palju ei tea – 1603. aasta epideemia, mis tabas linna sama rängalt kui eelmainitudki.

1600. aastal puhkes taas sõda Rootsi ja Poola vahel. Sõjale lisandus 1602.-1603. aasta näljahäda Liivimaal (praeguse Eesti ja Põhja-Läti alal). Tallinna elanikkond vähenes puhkenud nälja ja katku tulemusel tuhandete elanike võrra.

Tolle aja sündmustest annavad ülevaate toonased kirjalikud allikad (kirikuraamatud jt arhiivimaterjalid). Üheks informatiivseks allikaks on Eesti kultuuriloos hästi tuntud Tallinna Püha Vaimu kiriku abipastori Georg Mülleri (u 1570–1608) tuluraamat. Georg Mülleri tuluraamatut ajalooallikana 1603. aasta katkupuhangu kohta on 2017. aastal ajakirjas «Tuna» ilmunud artiklis käsitlenud ajaloodoktor Marten Seppel. Järgnevalt annamegi ülevaate katkuepideemiast sellele artiklile toetudes.

Surmade arv hakkas Tallinnas kasvama juba 1601.-1602. aasta vahetusel. Põhjuseks oli ülalmainitud näljahäda, mis tabas kõige valusamalt vaeseid linnaelanikke. Näiteks 1602. aasta jaanuaris mattis Georg Müller 83 linnaelanikku – tavapärane maetute arv oli aga umbes üks matus päevas, seega tähendas 83 matust juba kolmekordset suremuse tõusu. Peamisteks surmapõhjusteks olid haigused, külm ja nälg.

Katk jõudis Tallinna umbes aasta hiljem. Märkused allikates viitavad 1603. aasta veebruaris leitud esimestele katku tundemärkidega haigetele. Oleviste kiriku matuste arveraamatusse on veebruari juurde kirjutatud: «Sel kuul sai alguse taudi või katku järkjärguline võimust võtmine» (sks in diesem Monat hat die Sucht oder Peste angefangen all gemehlich zu Regieren).

1. märtsil 1603, «pärast seda, kui kahjuks katkutaud oli puhkenud», esitas bürgermeister Heinrich von Lohn Niguliste kiriku eestseisjale Jost Duntele tellimuse, et see laseks valmistada neli pikka kaitserüüd surnukandjatele (sks lange Mentell den Totentregern), et nad saaksid «katkusurnuid minema kanda», ilma et need sulased poleks hiljem teiste poolt hirmu tõttu ära põlatud.

Georg Mülleri sissetulekud ja maetute arv hakkavad kiiresti kasvama 1603. aasta maist ja juunist. Müller ei täpsusta küll kordagi surmapõhjust. Esimest korda, kui Müller märgib katku oma tuluraamatus, on see seotud 18. mai sissekandega haigete külastusest, mille juurde on märkusena lisatud, et Ditmari mõlemad tüdrukud on katkus (sks lagen an der Pest).

Nii Mülleri tuluraamatus kui ka Oleviste kiriku arveraamatus tõuseb matuste arv ühe päeva kohta järsult 1603. aasta jaanipäeva paiku ja püsib väga kõrge septembrini. Juulis ja augustis mattis Müller keskmiselt 13 inimest päevas, Oleviste kirikus aga ulatus matuste arv keskmiselt kuue kuni seitsmeni päevas. Lõplikult taandus katk novembriks. See sobitub hästi tavapärase muhkkatku (Yersinia pestis) epideemia hooajalisusega.

Muhkkatku põhjustavad Yersinia pestis bakterid.

FOTO: Shutterstock

14.–17. sajandini Euroopas levinud muhkkatkule oli iseloomulik, et see kulmineerus suvekuudel. Katkupisik vajas täielikuks epideemilises vormis levimiseks sooja ning taandus jahedate ja külmade ilmadega. Nii Norras kui ka Inglismaal ei esinenud 14.–17. sajandini kunagi laastavat muhkkatku talvekuudel. Talviti oli katk tavaliselt allasurutud või lakkas sootuks ning murdis uuesti valla kevaditi.

1603. aastal suri Tallinnas kokku umbes 3100–5400 inimest. See on hinnanguline number, täpset arvu ei ole paraku võimalik kindlaks teha. Lõviosa surnutest olid katkuohvrid. Georg Müller osales ligikaudu 25–45 protsendi matuste juures. 1604. aastal tema maetute arv järsult langeb. See asjaolu oli kindlasti seotud Tallinna elanikkonna järsu vähenemisega pärast näljahäda ja katku.

Georg Müller mattis surnuid üle kogu Tallinna, ilmselt kõigile kalmistuile, mis 17. sajandi algul kasutuses olid. Kokku esineb Mülleri tuluraamatus kümme selgelt tuvastatavat matmiskohta: toomkirikus Toompeal, Oleviste kiriku juures, Püha Vaimu kiriku juures, Niguliste kiriku juures, tsistertslaste Mihkli nunnakloostris, Jaani seegi kiriku juures, Püha Barbara kalmistul, Kalamaja kalmistul, Püha Gertrudi kabeli kalmistul ja Pirita kloostri kalmistul. Matmiskohti nimetab Müller ka ühes oma jutlustest, nimelt üheksandas jutluses: «mitto tuhat Inimesset [...] omat küll nente sinate 2½ Iahren Parblalle [s.t Püha Barbara kalmistule], S. Hannuxselle [s.t. Jaani seegi kalmistule] ninck Kallamaya Kirck Ayiade päle [...]. [...], mitto Inimesse Lapset, ad D. Olavum, Nicolaum, ad S.S. [s.t. Püha Vaimu kiriku juurde] et zum Süstern [s.t. Mihkli nunnakloostrisse], sensinatze Aasta siddes omat maha mattetuth, [...].»

Ligikaudu 40 protsenti Mülleri matmistest oli kalmistutele väljaspool linnamüüre. Kuna linnamüüri taha maeti peamiselt linnaelanike vaesem, eestlastest koosnev kiht (moodustades ilmselt ka Püha Vaimu koguduse peamise liikmeskonna), kes oli ühtlasi nälja ja katku suhtes kõige rohkem haavatav, siis lubab see oletada, et Mülleri kanda jäi suurem nälja- ja katkuohvrite matmise koormus kui toomkoguduse või Niguliste koguduse vaimulikel.