P, 20.09.2020

Lastearst soovitab, kuidas toetada lapse paremaid söömisharjumusi

Lapsele ei soovitata söögiajaks pakkuda liiga palju valikuid.

FOTO: Shutterstock

Pea iga lapsevanem teab seda tunnet, kus lapse liialt suur või väike söögiisu paneb muretsema ning halvematel juhtudel muudab täiesti nõutuks. Pediaater Külli Muug räägib, kunas peaks lapse toitumise asjus muret tundma ning mida lapse söömishäirete puhul ette võtta.   

Lapse ebaproportsionaalsed söögiisud võivad tekitada pikema ajaperioodi vältel terviseprobleeme. Ülekaalulistel lastel võib lisakilodega probleeme olla ka täiskasvanueas, sealjuures lapseeas võib juba suhteliselt väike kalorite liigtarbimine ja vähene füüsiline aktiivsus ülekaalu tekitada. Lastel aga, kes söövad liiga vähe, jääb vajaka normaalseks füüsiliseks arenguks vajalikest toitainetest.

On päevi, kus lapse isu on suurem ning päevi, kus söömine näib lapse jaoks tüütuim tegevus maailmas. Lühema aja vältel ei tasu liialt muretseda, kuna lapse isu sõltub paljudest teguritest, näiteks tema energiavajadustest, kasvukiirusest, aga ka ülejäänud päeva toidukordadest. Oluline on jälgida lapse füüsilise arengu näitajaid, millest annab aimu lapse kasvu- ja kaalukõver. Samuti on vaja hoolikalt silma peal hoida lapse igapäevasel toitumisel. Kui teie väikelaps ei söö üldse või sööb väga valikuliselt ja väheseid toite, peaksite kindlasti konsulteerima lastearsti või toitumisnõustajaga. 

Uuringud näitavad, et ülekaalulisuse juures mängivad olulist rolli nii geenid kui keskkondlikud tegurid. Keskkondlike tegurite ehk ümbritseva söömiskultuuri juures on tähtis, millised on perekondlikud söömisharjumused, lapse füüsiline aktiivsus ning kas toit on olnud liialt kaloririkas. 

Lapse keskseks arenguks on oluline, et ta sööks midagi igast olulisest toidugrupist: piimatooted, puu- ja köögiviljad, liha- ning teraviljatooted. Samas tuleb meeles pidada, et iga uus toit vajab harjumist ning pirtsaka lapse puhul võiks pigem harjutada last esialgu sööma ühte toidugruppi kui tutvustada kõiki korraga, kuna see võib tekitada lapsele lisastressi.  

Söömisel on oluline roll kõigil meeleelunditel – maitsmisel, nägemisel, haistmisel, kuulmisel ja kompimisel. Silmadega uurime toidu värve ja kujusid, ninaga haistame toidulõhnu ning kõrvadega kuuleme nii toidu valmistamise kui söömisega seotud helisid. Maitsemeel läheb loomulikult tööle toitu mäludes ning neelates, andes aimu toidu erinevatest struktuuridest ning kompamismeel pakub elamusi toitu katsudes ja süüa tehes. Toidu nautimisel pole üks meel teisest olulisem, tõeliseks toiduelamuseks tuleb kasutada nendest kõiki.

Last võiks toidutegemisse kaasata võimalikult varakult. Juba pooleteistaastane laps saab hakkama banaani koorimise, salatilehtede rebimise ning lillkapsa- ja brokoliõisikute rebimisega. Veidi vanemate laste puhul võid köögitarvikutena võtta kasutusele ohutud puidust lastenoad, millega näiteks kurgist või porgandist suupäraseid kange või viile lõigata. Söögi valmistamise protsess aitab kaasa toidulaua mõistmisele ning mõjutab positiivselt suhtumist söömisesse, tekitades lapsel arusaama mitmekülgsest toitumisest.

Lapsele ei soovitata söögiajaks pakkuda liiga palju valikuid. Kuigi meile võib tunduda, et mida suurem valik, seda parem, võib see lapses tekitada segadust. Nii võib ta lõppkokkuvõttes toidust üldse keelduda, sest ei ole suuteline otsustama, mida ta süüa soovib ja mida mitte. Maksimaalselt võiks väikelapsele pakkuda kaks-kolm valikut üheks toidukorraks, mitte rohkem.

Abi on ka kindlatest toidukordadest. Lapsed vajavad reegleid ning kindel graafik annab aimu, kas lapsel võib tõepoolest olla kõht täis või on tema isutusel mõni muu põhjus. Samuti aitab see vältida toidukordade vahelist ebatervislike ja suhkrurikaste näkside tarbimist, mis suuresti isu rikuvad. Soovitatav on päeva jooksul panna paika kolm põhitoidukorda ja kaks kuni kolm tervislikku vahepala. 

Söömise puhul on tähtsad ka emotsioonid. Väga levinud söömishäire nii laste kui täiskasvanute seas on stressisöömine või liigsöömine, mille käigus süüakse n-ö teatud perioodi vältel tekkinud negatiivseid emotsioone. Lapseea liigsöömine on mitme uuringu kohaselt tingitud lapsevanemate mitteseotusest, emotsionaalsest mittereageerimisest ning perekonnasisese kehakaaluga seotud kiusamisega. Liigsöömise taga peitub mitmeid emotsioone ja üleelamisi ning lapsevanema peamine roll on kaalule keskendumise asemel aidata lapsel nendega toime tulla. 

Ohtlik on taktika, mille käigus premeeritakse last söögiga, eriti magusa ja rasvasega, näiteks pärast taldriku tühjaks söömist antakse lapsele kommi või suhkruga magustatud jooke. Mõlemal juhul tekib lapsel toiduga ebatervislik emotsionaalne side. Toit ei ole stressileevendus ega auhind ning sellise mõtteviisi kultiveerimine on ohtlik ja võib viia tõsiste toitumishäireteni. 

Toidukommete harjutamise eesmärk on last mitte millekski sundida, vaid teha talle selgeks, mis on tema keha ja vaimu jaoks hea ning kasulik ning tekitada temas järk-järgult loomulik huvi uute toitude ja maitsete vastu. Tasakaalustatud toitumisharjumused ning oma keha vajaduste mõistmine on kaaslased, mis käivad lapsega kaasas kogu tema ülejäänud elu ning loovad toiduga tervisliku ja tasakaalus suhte.

Aptaclub Eesti lehel on test «Laps ei ole täiskasvanu», mis aitab saada aimu, kas peaksid oma lapse söömisharjumuste puhul muret tundma.