P, 20.09.2020

Tervisekaitse spetsialist soovitab: kuus olulist nõuannet seenelistele

Pildil männi kivipuravik.

FOTO: Peeter Langovits/scanpix

Tänavu tulid seened metsa juba varakult: teateid isuäratavatest seeneleidudest ja pilte näppe sügelema panevatest seenelagendikest on juba poolest suvest terve sotsiaalmeedia täis. Teadagi suunab korilasrahvas seepeale oma sammud metsa poole, kuid seenestamisel on ka varjupool. Igal aastal on teateid seenemürgistustest ning mõnikord ka surmajuhtumitest seente tarbimise tagajärjel, kirjutab Tervisekaitse spetsialist Tartu Tervishoiu Kõrgkooli blogis.

Mürgitusteabekeskusest pärit andmetel on neile aastatel 2015-2019 tehtud seenemürgistustega seoses 30-70 telefonikõnet aastas. Sestap ei ole kunagi küllalt manitsustest, mis peaksid käima kaasas seenehooajaga.

Mõnda söögiseent võib süüa värskelt, ilma kupatama, teised on söödavad kupatatult. Mürgised seened võivad olla kas jäävalt või värskelt mürgised. Värskelt mürgised seened sisaldavad vees lahustuvaid mürkaineid ning neid tuleb enne söömist kupatada: kuumutada rohkes vees keemiseni või ka pikemat aega.

Kupatamise eesmärk võib olla mürkaine lagundamine või lahustamine (näiteks kogritsad) või ka ebameeldivast (kibedast, mõrust) maitsest vabanemine (mõned riisikad ja pilvikud). Kui seened on pandud külma vette, kuumutatud keemiseni ja vajadusel keedetud, tuleb kupatamisvesi kindlasti ära visata. Mõnel juhul tuleb kupatada ka mitu korda. 

Oluline on meeles pidada, et värskelt mürgiste seente kupatamist ei saa asendada muu kuumtöötlemisega ega pelgalt leotamisega ning jäävalt mürgiste seente mürgisust ei saa kupatamise ega kuumutamisega eemaldada! Kupatamine ja muu kuumtöötlemine vähendab seentes olevate kasulike ainete hulka, kuid on kupatatult söödavate seente puhul hädavajalik.

NB! Mõnel juhul on mürkained kõrgemal temperatuuril ka lenduvad, seega kupatamise ajal ära uuri hoolega keedupoti sisu, ega pista nina eralduvatesse aurudesse - eriti kogritsate puhul!

Siinkohal aga mõned nõuanded enne, kui kummikud jalga tõmbad ja korv käes seenemetsa poole sammud.

Ära korja seent, milles kahtled

Et määrata kindlaks, millise seenega on tegemist, on tarvis kogu seene viljakeha koos jalaga ettevaatlikult pinnasest välja keerata, võimalusel võtta nii noori kui vanu isendeid ja jälgida, et säiliksid iseloomulikud tunnused – näiteks tupp ja krae (mis kipub esimesena ära tulema), kui need on.

Määramiseks võid kasutada seeneraamatuid. Hea soovitus on, et raamatuid võiks olla võrdluseks mitu, kuna pildid võivad olla tehtud eri valgustusega, eri kohtades ja seentel on sageli värvivariatsioonidega teisendeid.

Vaata, millises riigis on seeneraamat esialgselt välja antud. Seente välimus sõltub sageli kasvukohast, kliimast ja mullast, seega Saksamaal võib seen olla pisut teise välimusega kui Eestis. Samuti peetakse eri riikides erinevaid seeni söödavateks või mittesöödavateks. Näiteks vääveltorik on Ameerikas tunnustatud delikatess, kuid meil selle laiemalt tarbimist alles avastatakse. Selles osas on parimad meil Eestis koostatud antud raamatud – näiteks «400 Eesti seent» Kuulo Kalamehelt ja Vello Liivalt.

Vääveltorikud.

FOTO: Marko Saarm/Sakala/Scanpix

Facebooki grupis Eestimaa seened on mitu vabatahtlikku seenetundjat, kes aitavad seeni määrata, kuid jälgi grupi reegleid ja seente pildistamissoovitusi. Vaata ka varasemaid postitusi ja seenemääraja albumit, kuna harv pole juhus, kus ühel ja samal päeval küsitakse korduvalt nõu ühe ja sama seeneliigi kohta. Ka seal pead olema valvas, et nõu annaks kindlasti teadja inimene, kuna paljud grupiliikmed on siiski ainult entusiastid, ent samas varmad seeni määrama. Õnneks antakse grupis teadjamate poolt ka kiiresti märku, kui keegi on vale nõu andnud.

Kui endiselt kahtled, mis seenega võib tegemist olla, siis ära seda söö!

Tea, et mõned seened on salakavalalt kahjulikud

Paljud seentega seotud uskumused ja harjumused on edasi antud põlvest põlve. Näiteks on meil rahvasuus sageli levinud teave, et pilvikuid tuleks alati kupatada, kuid tegelikult on enamik neist ka ilma kupatamata head söögiseened. Vanemad inimesed korjavad sageli tänaseks mürgiste seente hulka kuuluvat tavavahelikku, kuid selles on tänu teadmiste arengule leitud kehavõõraid antigeene, mis põhjustavad antikehade teket ja tõsiseid immuunpatoloogilisi muutusi inimkehas.

Pilvik.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS/Scanpix

Tavavahelik.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Mürgistus võib kujuneda osadel inimestel kiiresti, kuid teistel alles mitme aasta pärast ning kõigil ei tekigi. Mõnede seente puhul võib mürgisus olla põhjustatud ka keskkonnamuutustest, kuna seentel on omadus koguda endasse kahjulikke aineid nii pinnasest kui õhust. Tinglikult söödav seen võib osadel inimestel põhjustada enamasti seedehäiretena avalduvat mürgistust, kuid teised võivad seda rahumeeli süüa (näiteks võitatik).

Isegi siis, kui seeneraamatus on seene juures märge «värskelt noorelt söödav» tähendab see siiski, et seent tuleb enne tarbimist kuumtöödelda, soolata või kuivatada. Väga vähestest seentest võib teha päris toorelt toitu, näiteks mõned šampinjonid, harilik kivipuravik või isegi noor tanuseen, kuid paljud inimesed saavad nendestki tõsised seedehäired.

Pea meeles – kui kahtled, ära söö!

Vanad ja väga ussitanud seened jäägu metsa alla

Ära korja seent, mis on vana — lagunevad seenevalgud võivad tekitada mürgistust. Vahel võib vana olla ka seen, mis tundub pisike ja noor. Ent korjamisel on siiski aru saada, et seen on metsa all juba liiga kaua olnud.

Ussitanud seente söömine on maitse küsimus. Kui on mõni üksik ussirada, siis tervisele olulist mõju sellise seene söömisel pole, kuid korralikult ussitanud seente puhul on enamasti tegemist juba vana seenega ning ka seenevalgud on hakanud lagunema. «Ussipuru» ei tasu kindlasti süüa.

Kui nüüd kahtled, kas süüa seent või mitte, siis pigem ära söö!

Seened ja alkohol ei pruugi kokku käia

Pea meeles, et on hulk seeni, mille tarbimine koos alkoholiga tekitab mürgistuse (tindikud, mõned heinikud, mürklid ja kurrelid jne). Mõnel juhul võib kahjulik olla ka mitu päeva, isegi kuni nädala jooksul varem või hiljem tarbitud alkohol. Ära unusta, et alkoholi sisaldavad ka mõned ravimid, tinktuurid jne.

Kui tunned end halvasti, otsi abi!

Kui kahtlustad mürgistust, võta ühendust mürgistusteabekeskusega (infotelefon 16662, www.16662.ee), kuid pea meeles, et nemad ei näe, ega tea, millist seent sa süüa võisid. Hea oleks, kui oskaksid seeneliigi ka öelda või vähemalt kirjeldada. Kui ei oska, helista ikkagi!

Väga häid koduseid vahendeid seenemürgistuse raviks ei ole. Kui anda mürgistatule aktiivsütt, siis selle kogused, mis efektiivselt aitavad, on üsna suured – täiskasvanule soovitatakse isegi kuni 200 tabletti või 50 grammi korraga. Oksendamise esilekutsumine on hea meetod seenemürgi edasise imendumise takistamiseks, kuid arsti juurde tuleks pöörduda ikkagi, kuna surmavalt mürgiste seente puhul võib ohtlik kogus mürki juba olla imendunud.

Ära looda, et mürgistus läheb ise üle. Kui oled täiesti kindel, et korjasid ainult seeni, mida tunned ja mis on ohutud, siis võib tõesti minnagi, kuid mitmete surmavalt mürgiste seente puhul (näiteks roheline ja valge kärbseseen) on mürgistuse kulus periood, kus toimub näiline tervenemine, kuid samal ajal areneb maksakahjustus. Seega kui on mürgistuskahtlus, võta ühendust arstiga.

Seepärast, kui kahtled, ära söö!

Õpi seeni tundma!

Kui kogu see jutt nüüd seenelkäimise isu ära ei võtnud, tasuks õppida tundma rohkem ja huvitavamaid seeni kui pelgalt harilik kukeseen ja harilik kivipuravik. On teada, et enamik inimesi tunnevad ja korjavad vaid paarikümment seeneliiki, kuid söödavaid seeneliike on Eestis ligi 400.

Lisainfot leiab internetist laialdaselt, mõned viited siin:

Söögiseened

Mürgiseened

Seenemürgid

Õppekogumik «Seened»

Eesti Loodusmuuseumi seeneõpe

Eesti seenestik

Terviseamet: Tundmatud seened tasub metsa jätta

Siiski – kui kahtled, ära söö!