Enne 45. eluaastat põlves tekkiv krigin ei ole enamasti ohtlik, kuid koos valuga võib olla märgiks muutustest kehas. Nagu kogu keha, ei jää ka liigesed sageli aastatest puutumata.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Kui tervis on väga hea, siis on esialgu raske aktsepteerida, et mõni asi hakkab natukene «logisema»,» tõdeb dr Eve Sooba, Ida-Tallinna Keskhaigla taastusarst.

Liigesehaigused jagatakse laias laastus arsti sõnul ägedamateks, põletikulisteks liigeshaigusteks ja nö rahulikult kulgevaks ehk artroosiks, mis süveneb aastatega ja on seotud elukaare muutustega. «Nii nagu juuksed lähevad halliks, muutuvad lihased ja sidemed liigeste ümber nõrgemaks ning muutuma hakkab liigeskõhre kvaliteet. Kui me õigesti ei treeni või oleme hoopiski passiivsed – olgu need siis selja- kaelalülid, ranne, õlg või põlved – siis muutuvad lihased nõrgaks ja kõhrede kulumine kulgeb kiiremalt. Kui lihased, sidemed on nõrgad ja liigest ei toeta, siis hakkavad kõhreservad üksteisele lähenema ja teineteise vastu rohkem hõõruma,» kirjeldab arst.

«Liigese kulumist võivad soodustada paljud erinevad faktorid. Igasugused anatoomilised muutused ja traumad võivad olla põhjuseks, et üks liiges saab suurema koormuse – mis liigub rohkem või on rohkem koormatud, võib kiiremini kuluda,» selgitab dr Sooba.

Kuna inimesed on anatoomiliselt veidi erinevad, siis ka x- või o-põlvsus, liigeste üliliikuvus ehk hüpermobiilsus, tingivad asendeid või muutusi, mis võivad soodustada nt põlveliigesel mõne serva kiiremat kulumist. Samuti võivad rolli mängida kunagised traumad või selja skolioos, mille tulemusena on inimene toetub veidi enam ühele jalale ja ka koormus liigestele jaguneb ebaühtlaselt.

Seepärast on oluline nende muutuste korral või kui on varem olnud radikuliiti, hakata keha teadlikult treenima, et vaagen, tuharapiirkond, jalad ja selg oleksid vastupidavad, ning et ka erinevus jalgadega maha toetumisel ei koormaks liigselt põlve, puusa või labajalga.

Kõige tüüpilisemaks põletikulise liigesehaiguse esindajaks on reumatoidartriit, kus haigeks jäävad väikesed liigesed, kui tegu pole erijuhtumite või lastega. Arsti sõnutsi on artriit sümmeetriline ehk haarab mõlemat jäset. Haigeks jäävad tavaliselt mõlemad käed,  randmed ja sõrmeliigesed. Samal ajal võib haigus võib pugeda ka labajalgadesse.

Artroosi puhul tekib valu rohkem suuremates liigestes ja valu esineb alguses aeg-ajalt, pigem koormuse ajal või pärast seda. Korraga on valu tavaliselt ühes puusas, põlves või õlas. Artroosi valu on artriidi valust algfaasis tuimem ja kaasnev kangus ei kesta kaua, liikuma hakkamisel see möödub.

Lisaks suurtele liigestele poeb artroos vahel ka kätesse. Valu ja kangust on siis kas pöidlaliigestes või sõrme lõpplülidevahelistes liigestes, käed muutuvad pika haiguse peale pahklikuks. Käte artroosiga veres põletikku ei leia ja liigesed oluliselt paiste ei lähe. «Pöidlaliigese artroosi on naistel rohkem – eriti kätega töötajatel, kes palju hoiavad või haaravad midagi või kätega külmas keskkonnas töötanud.»

Põletikulisse liigeshaigusse haigestutakse sagedamini noorena, ka juba 30-aastaselt, artroos aga ilmneb tavaliselt pärast 50. eluaastat.  Kui artoosi korral on tihti mängus soodustavate faktoritena trauma või ülekaal, siis põletikulist liigeshaigust ei saa ise ära hoida ja pärilikkus võib siin mängida oma rolli. Põletikuliste haiguste puhul on tegemist kogu keha haaravate immunoloogiliste protsessidega, mis põhjustavad ka liigespõletikku. 

Põletikuliste liigesehaigustega tekkiva artriidi ehk liigespõletiku puhul ei anna liigeskangus, paistetus – väikesed liigesed on silmnähtavalt punnis – ja valu järele. «Selle haiguse puhul ei ole nii nagu artroosiga, et hommikuks on kõik möödas – tavaliselt on kõik just hommikuti palju hullem ja kui see haigus tekib või ägeneb, siis see ise ei möödu. Tunde või terve päeva kestev kangus ja valu käes võib teha nii haigeks, et pastakat või lusikat ei saa kätte võtta, samuti ei püsi kohvitass käes. Labajalgade ja hüppeliigeste valu ei lase hommikul hästi valu pärast kõndida,» räägib arst.

«Ka artroos võib minna ägedaks – kulunud liiges võib järsku nö vihastada ja üles paistetada, aga siis pole tegemist üha süveneva paistetusega, veres pole põletikku ja artroos enamasti ei kulge tavaliselt nii ägedalt kui põletikuline liigesehaigus või podagra,» ütleb Sooba.

Artroos põhjustab tõsiseid häireid alles haiguse lõppfaasis, kus liiges on nii ära kulunud, et valu muutub regulaarseks, sageli on siis valu ka öösel. «See liigeskulumise aste ei lase enam inimesel kõndida kui tegemist on jalaliigesega ja siis tuleb hakata nõu pidama ortopeediga, et teha raviplaan liigese vahetamiseks kunstliigese ehk liigesproteesi vastu,» selgitab Sooba.

Diagnoosimise ja ravi olulisus

Esimese asjana tuleb pöörduda perearsti juurde, kus tehakse selgeks, kas tegemist võiks olla pigem artroosiga või jääb kahtlus põletikulisele liigesehaigusele nagu näiteks reumatoidartriidile või mõnele teisele haigusele.

Kuna artriidi kulg on erinev artroosist ning see liigeseid ja luid lammutav põletikuline protsess on kiire kuluga, siis diagnoosi hilinemisel ja õige ravita tekivad kätes jalgades püsivad deformatsioonid, mis ei lase enam endiselt tööd teha ja võib invaliidistumist põhjustada.

Põletikuliste liigeshaiguste ravi on erinev artroosi omast. Kui artroosi raviks jääb peaasjalikult valu ravi, taastusravi, spetsiaalsed harjutused ja füüsiliselt aktiivne eluviis, siis põletikuliste liigeshaiguste raviks kasutatakse erinevaid nn haigust modifitseerivaid ravimeid.

Põletikuliste liigeshaigustega inimesed vajavad samuti taastusravi. Nende haiguste puhul läheb vaja erinevaid spetsialiste nagu füsioterapeut, tegevusterapeut, võimalusel sageli ka psühholoog. Kuna põletikuline haigus kestab terve elu ning annab vahel ägenemisi, siis nende järel ja pärast operatsioone võivad inimesed vajada isegi taastusravi haiglas.

Põletikulise liigeshaigusega inimesed tunnevad tihti liigeseid nii valusana, et haiguse alguses tundub neile võimlemine võimatu ja pigem hoiavad end tagasi. «Kui hommikuti on liigesed nii kanged ja valusad, et mõni näiteks läheb kangust leevendama lausa duši alla, siis ei pea kohe hambad ristis võimlema, kui sul on tunne nagu töömehe kindad oleks käes ja tsementi täis. Või kui jalad on nagu puupakud all, nii et käid kõverdatud põlvedega ettevaatlikult. Nende haigustega tasuks harjutusi siis, kui päeva peale enesetunne juba paremaks läheb, kasutada nö «päeva parimat hetke»,» õpetab Sooba. Ägenemiste ajal soovitatakse ikkagi kohe alustada harjutustega, et haiged liigesed «kinni» ei jääks. «Kui liigespõletik on äge, ei soovita teha jõulisi harjutusi – pigem ettevaatlikult liigese liikuvust hoida ja teha väikesi pingutusi. Põletiku vaibudes aga suurendatakse ettevaatlikult koormust ja harjutuste mahtu,» seletab Sooba.

Artroosi korral saab tihti kiiremini minna tugevamate harjutuste peale. Ka artroosiga tuleks harjutusi õppida taastusravis spetsialistide juhendamisel.

Nii artroosi kui artriidi spetsiaalsed harjutused on ka liigesest lähtuvalt veidi erinevad.

Suuremate liigeste puhul juhendab harjutuste tegemist füsioterapeut, kätele õpetab taastusravis harjutusi aga tegevuserapeut. Tegevusterapeut töötab taastusravis ja nõustab abivahendite kasutamise osas, valmistab vajadusel ka ise lahaseid ja õpetab liigeseid säästvaid võtteid. Taastusarstile taastusraviks või otse füsioterapeudile suunab inimese perearst või reumatoloog.

Valu vastu

Artroosist tingitud valu saab vaigistada lihtsamate vahenditega nagu valu kreemid, -salvid ja plaastrid ja soojaravi. Kui valu aga hakkab häirima, võiks ikkagi võtta ka valuvaigistavaid tablette. Turvaline valuvaigistav ravim number üks on paratsetamool. Kui aga artroos põletiku ja paistetusega kulgeb, kasutatakse ka valu – ja põletikuvastaseid ravimeid. Kaugelearenenud artroosiga aga võib vaja minna ka tugevatoimelisi valuvaigisteid.

Kui artroosi valu ja jäikustunnet leevendavad sageli igasugu soojendavad vahendid nagu soojakott, parafiin, muda, soe vann, siis ägedalt põletikuga kulgevaid haigusi pole mõtet sooja- ja tihti ka elektriraviga ravida, need võivad põletikku isegi ägestada, seega vastupidi  – tuleks vältida kõiki asju, mis võivad haigust ägestada.