Kiirabiarst: kui inimesed maski ei kanna, jäävad brigaadiautod peatselt arstideta

«Lõpetasin just oma kiirabivalve ja tahaks hetkeks tähelepanu. Viimase 48 tunni jooksul olin ma tööl 38 tundi. Neist 14 kiirabis, 10 tundi «vaba» ja veel 24 tundi kiirabis, millest ma sain magada 2 tundi ja hiljem veel 30 minutit. Lisaks veel 2 tundi ja umbes 1,5 tundi oma toas üksi olemist,» kirjutas Prommik. «Kogu ülejäänud aja oli mul ees mask – seega olen ma viimase 48 tunni jooksul maski kandnud 31 tundi. Sellest ajast julgelt 5 tundi olin ma ffp3 maskiga.»

«Ei, mulle ei meeldi maski kanda, aga ma teen seda järjekindlalt igal koduvälisel kontaktil, sest ma hoolin endast ja oma tervisest, ma hoolin teistest ja nende tervisest, see on minu kui üksikisiku väikseim võimalik panus viiruse vastu võitlemisel ja see on minu kohustus ühiskonnaliikmena, milles ma tahan ka aastate pärast elada,» lisas ta.

Doktor Prommiku sõnul leidub visiidist visiiti ja valvest valvesse liiga palju inimesi, kellele peab selgitama, miks peab kiirabi visiidi ajal maski ette panema. «Ja mitte üks kord! Ka mitte kaks korda. Isegi mitte kolm korda! Korrutan seda liiga palju kordi samale inimesele sama visiidi ajal ja ikka nad kakuvad selle maski igal võimalikul hetkel eest ära – näiliselt on tegu täiesti aruselgete inimestega,» kirjeldab Prommik olukorda. «Kui patsient ja omaksed visiidi ajal maski ei kanna, isegi kui kiirabitöötajatel on maskid ees, jääb terve brigaad patsiendi positiivse testitulemuse korral kümneks päevaks eneseisolatsiooni. Mis te arvate, palju selliseid isolatsioonipäevi meil veel priisata on, enne kui autod reaalselt inimesteta jäävad,» küsib ta. «Juba enne koroonat oli mõneks päevaks raske asendajaid leida, nüüd hiilib viirus asümptomaatiliste levitajate tõttu juba täiesti ootamatutes kohtades ligi.»

«Lõpetuseks – kujuta ette, mis tunne on täis isikukaitsevarustuses (see meedias nii palju reklaamitud muumitrollikostüüm) ja ffp3 maskiga viiendale korrusele marssida nii, et piisavalt õhku jätkuks ja siis veel suudaks oma mõtteid piisavalt sellelt konstantselt ebamugavuselt, pidevalt janult, uduselt nägemiselt, topeltkinnastest piinatud sõrmedelt kõrvale juhtida, ja oma päris tööd teha. Ja millist keskendumist nõuab selles kostüümis veenikanüüli panemine? Patsiendi kiirabiautosse tassimine? Aga me teeme seda kiirabis iga päev, see on meie panus.»