Everaus: vähidiagnoos ei tähenda veel lõppu

Paljud inimesed kardavad paaniliselt vähki haigestumist. Mis on teie arvates selle hirmu taga?

Eks hirm tekib sellest, kui on kõrvalt nähtud raskete haiguste diagnoosimist ja selle kulgu lähedastel või perekonnas. Osa haiguste puhul on ravi väga pikaaegne ja vaevarikas. Hirm võib tulla ka sellest, et inimesed ei tea, mis selline haigus endaga kaasa toob ja kuidas saab abi siis, kui pole enam loota, et asi paremaks läheb.

Ega vähidiagnoos pruugi veel ju lõppu tähendada.

Sugugi mitte. Praegu oskame väga paljudel juhtudel juba inimesi terveks ravida. Ega südame- või seedetraktihaiguste või diabeedi puhul ka alati tervenemist loota saa.

Kasvajat tuleb samuti mõnel etapil rohkem ja mõnel jälle vähem ravida. Näiteks lümfisõlmede kasvaja puhul ulatub tervenemisprotsent üle 70, ka luu­üdist tulenevate leukeemiate korral üle 60 ja isegi 70 protsendi. Mõne aastakümne eest poleks seda keegi uskunud. Kasvajate ravis on tekkinud uusi võimalusi ja meie, teadlased, otsime kogu aeg edasi.

Oleme jõudnud arusaamisele, et üht ja sama haigust ei saa kõigil ühtmoodi ravida, sest iga inimene on unikaalne. Ka kasvaja käitub ja reageerib ravimitele eri inimestel erinevalt.

Praegu nimetame seda personaliseeritud raviks ja selles suunas liigub kogu maailm. Loodetavasti jõuame kunagi niikaugele, et oskame öelda, et see konkreetne ravim toimib sellele inimesele.

Miks see vähk ikkagi tekib? Kui suur osa on pärilikkusel?

Otseselt pärilikuks võib vähki pidada sel juhul, kui geneetilised muutused on olnud vanemate sugurakkudes ja need kanduvad üle järglastele. Selliseid on kõigist vähijuhtudest 10–15 protsenti. Enim on uuritud rinna- ja munasarja-, aga ka käärsoolevähki.

Meil on päriliku vähi konsultatsioonid, kus käib palju inimesi. Püüame nende terviseseisundist ülevaadet saada ja anname võimaluse tagasi tulla ehk jätame jälgimise alla. Kui ikka suguvõsas on olnud neli-viis kasvajat, siis teeb see ju igaühe murelikuks.

Praegu ei oska ka Nobeli preemia laureaadid öelda, millest kasvaja tekib. Selge on see, et see saab alguse raku muutusest, samas ei saa igast muutunud rakust kasvajat. Selleks peab olema mõnes organis soodne pinnas.

Kasvaja paneb ümbritseva koe enda kasuks tööle. Sageli on viga organismi kaitsemehhanismides – kas immuun-, närvi- või hormoonsüsteemis. Ka viirused ja kroonilised infektsioonid võivad rakus muutusi võimaldada.

Kas üldse ja mil määral saame ise kaasa aidata, et võimalikke kahjulikke muutusi ära hoida?

Keeruline. Ega steriilsus ole ka õige asi. Ameerikas näiteks tuvastati, et üht tüüpi lümfisoonte kasvajat esines rohkem liiga heades tingimustes kasvanud lastel. Kaitsemehhanismid peavad saama ilmselt teatud treeningut ja äärmused pole kunagi head.

On tõsi, et kasvajate esinemissagedus tasapisi suureneb, eriti lümfoomide osas. Ameeriklased on analüüsinud eesnäärmevähi esinemissageduse kasvu ja leidnud, et süüdi on organismi sattunud nn pseudohormoonid. Need tulevad näiteks plastikust.

Kõik need superpuhta vee pudelid ja toidu soojendamine mikrouunis plastkarpides on ohtlikud. Kahjuks saavad ka lihaloomad toiduga väga palju hormoonpreparaate.

Kuidas seda kõike elimineerida, sellele ei oska mina vastata. Kui elame, siis ka paratamatult tarbime.

Mida arvata alternatiivravist? Kui inimene on saanud selle kohutava diagnoosi, on ta valmis ju jooksma ei tea kuhu ja maksma ei tea kui palju, et abi saada.

See on täiesti arusaadav, et inimene abi otsib. Kui on olemas efektiivne tavaravi, siis on sellele vastandumine küll väga vale. Sageli pakub nn alternatiiv seda, mida meie tegemata jätame või ei tee küllalt hästi, ehk psühholoogilist tuge.

Tuleb aru saada, et raskelt haige inimese elu ei saa enam kunagi olema endine ja nii temal kui lähedastel tekib üha uusi küsimusi. Kui inimene ei saa ametlikus meditsiinis vastuseid, siis otsib ta neid mujalt. Samas ei tohiks välistada õiget ravi.

Inglismaal saavad patsiendid valida vähikliinikus tavaravi kõrvale ka näiteks nõelravi, muusikateraapiat ja muud, mis ravi toetab, ning seda kõike tasuta. Imearstidest ja nõidadest, kes lubavad kohe terveks teha, soovitaks aga küll hoiduda.

Meie arstid on vähiravis täiesti tasemel. Mis me aga oma kliinikus teeme ja mida soovitaks teistelegi, on välismaa tippkeskuste spetsialistidelt teise arvamuse küsimine. Eesti on ju väike ja teatud haigusi näeme siin üliharva. Teisalt tagab see ka kvaliteedi kontrolli.

Milliste sümptomite ilmnedes peaks inimene arsti juurde minema? Mis on need vähieelsed seisundid, mis tähelepanelikuks peaks tegema?

Kui inimene tunneb oma enesetundes muutusi – kas ta ei saa enam oma tööga hakkama, ei jõua trenni teha, põeb sageli külmetushaigusi või on tekkinud nahale lööbed või kahtlased ninaverejooksud.

Häda ongi selles, et väga iseäralikke sümptomeid kasvajatel sageli ei ole. Aga kui inimene juba tuleb mingite kaebustega arsti juurde, tuleb temasse tõsiselt suhtuda, kui vaja, kutsuda tagasi ja jälgida teda pikema aja jooksul. Kui lihtsamad uuringud midagi ei näita, tuleb teha kompuuteruuring. Ravi rahastamisega praegu suuri probleeme pole.