18 levinuimat mürktaime, mida igal Eesti elanikul teada tasub

Ussilakk.

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Hiljuti lõppes Tallinna botaanikaaia kuu aega Solarise keskuses kestnud rändnäitus «Mürktaimed». Näitusel tutvustati mürgiseid liike, kirjeldati nende välimust, mürgisust ja vajalikke esmaabivõtteid. Millised on need 18 liiki, mida iga eestlane teadma peaks?

«Ohtlike taimedega võime kohtuda iga päev metsas, aias või pargis, aga ka siseruumides. Eestis kasvab looduslikult umbes 100 liiki rohkem või vähem mürgist taime. Mürgistuste vältimiseks on parim viis nende tundmaõppimine,» rääkis botaanik Urmas Laansoo. «Ellujäämiseks on oluline eristada surmavalt mürgist maikellukest populaarsest karulaugust või mürkputke talle väliselt sarnasest petersellist,» lisas Laansoo.

Harilik mürkputk

Harilik mürkputk (Cicuta virosa) koosneb suurtest valgetest õiekobaratest ning õitseb juuni lõpust septembrini. Taimel on viljadeks pruunid väikesed kahekaupa asetsevad seemnised. Harilik mürkputk kasvab 80–120 sentimeetri pikkuseks.

FOTO: Shutterstock

Harilik mürkputk on üks põhjapoolkera mürgisemaid taimi. Risoom ja juured on mürgiseimad osad, eriti kevadel. Värsked taimeosad lõhnavad nagu seller ning risoom maitseb magusalt, mistõttu on seda segi aetud selleri, pastinaagi ja peterselliga. Mürkputk on väga mürgine ka kuivatatult. Kuna see kasvab kevadel teistest taimedest kiiremini, tõmbab see endale tähelepanu ning kevadel esineb seetõttu ka loomadel mürgistusi.

Mürgistusnähtudeks on algul kõrvetav-kriipiv tunne suus, seejärel peapööritus. Nahk kahvatub, pulss kiireneb ning järgneb oksendamine ja kõhulahtisus. Hingamine kiireneb, tekivad janu ja krambid, mille ajal võib teadvus kaduda. Kehatemperatuur võib samuti langeda. Inimene sureb mõne tunniga hingamiselundite halvatuse pärast. Kurva lõpu ennetamiseks tuleb kiirelt pöörduda arsti juurde ning anda kannatanule südame töö soodustamiseks kohvi. Valmis tuleb olla ka kunstliku hingamise tegemiseks.

Täpiline surmaputk

Täpiline surmaputk (Conium maculatum) kasvab 60–120 sentimeetri kõrguseks. See ebameeldiva lehaga ja valgete õitega taim õitseb Eestis juunist septembrini.

FOTO: Kristjan Teedema/PostimeesLTICS

Nagu nimigi ütleb, on täpiline surmaputk surmav – seda värskena või äsja kuivatatult. Eriti mürgised on seemned, õitsedes aga kogu taim. Kuivatatult küll mürgisus väheneb, aga ei kao. Mürgistuse põhjustab kümne grammi seemnete või 30 grammi lehtede söömine. Kogu taim sisaldab hingamiselundeid halvavat alkaloidi koniin. Mürgistusnähtudeks on keele halvatus, üldine halb enesetunne ja teadvuskadu. Inimese pupillid laienevad, tekib peapööritus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, külmatunne, sügelemine, nägemishäired, halvatus ja hingamishäired. Hingamiselundite halvatuse korral võib inimene ka surra.

Karuputked

Karuputkel (Heracleum) on suur kuni meetrise läbimõõduga valge kobarõisik ehk liitsarikas, mis koosneb väiksematest 50–80-sentimeetrise läbimõõduga sarikatest. Taime viljadeks on kuni sentimeetri pikkused seemnised, mis on võimelised mullas idanema 7–10 aastat. Taime vars on 1,5–3 meetrit kõrge ja kuni kümnesentimeetrise läbimõõduga. 

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Kindlasti tasub hoiduda palja käega värske taime katsumisest! Ohtlikult mürgine karuputk sisaldab furokumariine, mis muudavad naha ultraviolettkiirguse kahjustava mõju suhtes tundlikumaks. Nahale sattudes põhjustavad ained punetust, ärritust, ville, paistetust ja kudede kärbumist. Taim on vähem mürgine jaheda ja vihmase või pilves ilmaga ning ka kuivanult.

Karuputke tõrjudes tuleks kanda kaitseriietust ning ka lemmikud tuleb sellest eemal hoida. Karuputke on segi aetud selleri ja rabarberiga. Kuuldavasti on ka metsas hädal käies sellega ennast pühitud, seda kurbade tagajärgedega.

Sügislilled

Harilik sügislill (Colchicum autumnale). Sügislill, rahvapärase nimetusega sügiskrookus, on lehtedeta taim, mida võib kohata nii lillakas kui ka valges toonis. Lehed kasvavad taimel kevadel ja kuivavad kesksuvel. Mürgisel sügislillel on kuus tolmukat, mittemürgisel krookusel kolm. Viljaks on sügislillel paljude seemnetega kupar. 

FOTO: Wikimedia

Kogu sügislill on surmavalt mürgine, eriti seemned, sibulmugul ja õied. Täiskasvanu tapab 4–5 grammi, lapse 1–1,5 grammi. Peamine mürgine aine taimes on alkaloid kolhitsiin. Mürgistuse korral tekivad neelamishäired, põletav valu suus ja neelus, kõhuvalu, iiveldus, surmahirm, suurenenud urineerimine, verine kõhulahtisus, veri uriinis ja kiire pulss. Kuigi mürgistus avaldub aeglaselt, on vaja kohest arstiabi.

Sinine käoking

Sinise käokinga (Aconitum napellus) tunneb ära silmapaistva lillakassinise kobarõisiku järgi. Taim õitseb juulist septembrini. Seda kasvatatakse eelkõige aiailutaimena.

FOTO: Wikimedia

Kogu taim on surmavalt mürgine, eriti seemned, juured ja mugulad. See sisaldab alkaloid akonitiini. Surm saabub 1–3 tundi pärast taime söömist. Käokinga pole soovitatav kasvatada väikelastega aias. Taimemahl imendub nahale sattudes sellest läbi ja põhjustab punetust. Mürgistus avaldub minutitega.

Täiskasvanu surmab 2–4 grammi, lapse 1–2 grammi. Keha ja limaskestad muutuvad tuimaks. Teised mürgistustunnused on lihashalvatus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, nahasügelus, kuulmis- ja nägemishäired. Aeglustuvad pulss ja südametegevus ning langevad kehatemperatuur ja vererõhk. Tekivad krambid ja südametöö häired ning surm on piinarikas.

Harilik maikelluke

Maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis) on tugeva meeldiva lõhnaga ja valgete kellukesekujuliste õitega tuntud taim, mis õitseb mais ja juunis. Taimel on oranžid ebameeldiva maitsega marjad.

FOTO: Lea Margus

Taim on üleni mürgine ning eriti mürgised on marjad, seemned ja õied. Kuivatatud taimetolmu sissehingamine põhjustab aevastamist. Mürgistustunnused on iiveldamine, oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus ja pulsimuutus. Raskematel juhtudel võib esineda teadvusekaotust ja surma. Kuna taimes sisalduvad ained lahustuvad vees, muudab maikellukesekimp mürgiseks ka vaasivee. 

Harilik ussilakk

Ussilaka (Paris quadrifolia) tipus on väike rohekas õis mais ja juunis. Sellest areneb hiljem ebameeldiva maitsega sinine või sinakasmust nelja pesa ja mitme seemnega mari. Munakujulised lehed on terava tipuga, karvadeta ja lühikese rootsuga.

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Kogu taim on mürgine, kuid mürgistusi saadakse rohkem viljadest. Mürgiseimad osad on viljad, seemned ja risoom. Taimes leiduvad mürgised saponiinid nimega paristifiin ja pandoniin. Mürgistusnähud avalduvad juba paari marja söömisel ning eluohtlik kogus on paarkümmend marja. Halva maitse tõttu esineb mürgistusi harva. Lapsed peavad ussilakka sageli mustikaks. Mürgistusest annavad märku südame rütmihäired, vererõhu langus, kõhuvalu, soolekrambid, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Taimemahl nahal põhjustab põletikku. Raskema mürgistuse korral võivad esineda krambid, halvatus, südamelihase ja hingamisteede halvatus ning surm.

Salu-siumari

Salu-siumari (Actaea spicata) on valge tugeva lõhnaga kobarõisikuga mitmeaastane rohttaim. Õites on kuni kuus valget kroonlehte ja palju tolmukaid. Taime vili on lihav marjataoline kukkur. See on läikivmust, haisev ja lapergune.

FOTO: Wikipedia

Kogu taim on mürgine, sisaldades alakaloide ja sapiine. Mürgiseimad on seemned, viljad ja risoom. Ebameeldiva maitse tõttu esineb raskeid mürgistusi harva. Mürgistustunnusteks on iiveldamine, oksendamine ja hingamishäired. Nahale sattunud mahlast tekib ärritus ja veritsus.

Harilik jugapuu

Aia- ja pargipõõsana levinud kuni kümne meetri kõrgune igihaljas harilik jugapuu (Toxus baccata) võib elada lausa 5000 aasta vanuseks. Taimel puuduvad õied ja vili, kuid sellel on punase või kollase kattega marjataoline paljunemisorgan. Emastaimel on lihaka kehaga seemned ning isastaimel käbid, mis pärast tolmlemist maha varisevad.

FOTO: Wikipedia

Kogu taim peale lihaka seemnerüü on surmavalt mürgine. See on ohtlik ka koduloomadele, kuid metsloomadel tavaliselt mürgistusi ei esine. Jugapuu mürgisteks ühenditeks on taksiin, glükosiidid ja eeterlik õli jugapuuõli. Mürgiseimad on okkad ja seemned,, aga ka koor ja puit. Surmav kogus on 50–100 grammi okkaid. Väikelastega peres on soovitatav loobuda jugapuu kasvatamisest.

Harilik kuslapuu

Vanaaegne joonis. Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum). Kahekaupa kokku kasvanud valgetest taimede õitest ulatuvad välja pikad tolmukad. Küpsed tumepunased viljad sisaldavad mitut seemet ja on ebameeldiva maitsega. Laiad piklikud lehed on kaetud tumedate karvadega ning pealt tumedamad, alt heledamad. Põõsas ise on 2–3 meetri kõrgune.

FOTO: SCANPIX

Hariliku kuslapuu viljad, lehed ja õied on mürgised. Tänu ebameeldivale maitsele juhtub mürgistusi harva. Taimede söömisel esineb neerude, kuseteede ja seedekulgla ärritus. Taim sisaldab mürgiseid alkaloide ja saponiine. Surmajuhtumeid on esinenud teadaolevalt vaid laborihiirtega. Mõne vilja söömine ei ole eluohtlik. Mürgistustunnused on valu seedetraktis, oksendamine ja kõhulahtisus.

Kuutõverohud

Mais-juunis õitseva taime valged torukujulised õied ripuvad kobarõisikutena taime ühel küljel. Need küpsevad kerajateks sinakasmustadeks vahaja kihiga ning mitme seemnega marjadeks. Piklikud püstised lehed kinnituvad varrele vahelduvalt.

FOTO: Lea Margus

Üleni mürgise saponiine sisaldava taime mürgiseimad osad on seemned ja risoom. Mürgistustunnused on korrapäratu pulss, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, halvematel juhtudel teadvusekadu. Mürgistusjuhtumid on harvad ja eluohtlikke seisundeid pole teada.

Harilik leseleht

Maianthemum bifolium on valge kobarõisikuga mitmeaastane rohttaim. Igas maist-juulini õitsevas õies on neli väljaulatuvat tolmukat. Septembris küpseb taimel poolesentimeetrine kerajas punane mari.

FOTO: Lea Margus / Valgamaalane

Üleni mürgise taime mürgiseimad osad on risoom ja viljad. Taim sisaldab glükosiide, viljad saponiine. Mürgistustunnused on peavalu, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu. Raskeid mürgistusi juhtub õnneks harva. 

Maavitsad

Maavitsad (solanum) on üheaastased rohttaimed või puitunud varrega ronitaimed. Eestis leidub harilikku maavitsa (pildil) ja musta maavitsa. Mustal maavitsal on sentimeetrise läbimõõduga õis. Juunist septembrini õitseval harilikul maavitsal on kartuliõietaoline lillakas õis. Õied on mitmekaupa õisikutest. Mustal maavitsal on kerajas mari, harilikul maavitsal erkpunane munakujuline mari. Toored marjad on rohelised ning mõlemas sisaldub rohkelt seemneid. Mõlema taime lehed on munakujulised. Harilikul maavitsal on need piklikumad, allpool kahe sisselõikega, ülemised varrele kinnituvad lehed odakujulised.

FOTO: Lea Margus / Valgamaalane

Kogu taim on mürgine, sealhulgas ka kariloomadele. Inimese tapab 200 hariliku maavitsa marja. Mürgistustunnused on iiveldus, kõhuvalu, kiirenenud pulss, peapööritus, raskematel juhtudel krambid ja teadvushäired. Viiest marjast suurema koguse sööjale tuleb anda aktiivsütt ning karmimatel juhtudel kutsuda arst.

Harilik näsiniin

Harilik näsiniin (daphne mezereum) on heitlehine kollakashalli koorega põõsas. Taime roosade healõhnaliste õitega taim õitseb aprillis enne lehtede arenemist. Näsiniine piklik läikiv luuvili on küpsenult punane. 4–9 cm pikkused ja 1–2 cm laiused lehed on pikliku paadi kujulised ning nende kõige laiem koht on keskkohast tipu pool. Enamasti varre tipus paiknevad lehed varisevad sügiseti maha. Sileda koorega ja väheharunev põõsas on 30–120 cm kõrgune, harvem 200 cm.

FOTO: Madis Veltman

Surmavalt mürgise taime mürgiseimad osad on seemned ja koor, lisaks õied, lehed, puit. Lapsele on surmav 10–12 vilja. Taimemahl põhjustab nahal põletusi, lööbeid ja ville; söömine põletust suus ja kurgus, peapööritust, peavalu, verist kõhulahtisust, oksendamist, üldist halba enesetunnet ning südamepekslemist. Suureneb süljeeritus, tekivad hingamisraskused, sisemine verejooks jne. Raskematel juhtudel esinevad nõrkus, erutusseisund, hingamishäired ja võivad esineda hallutsinatsioonid. Kannatanu vajab kiiremas korras arstiabi, aktiivsütt ja haiglasse viimist.

Soovõhk 

Vanaaegne joonis soovõhast. Calla palustris on mitmeaastane rohttaim, mis õitseb mais-juunis. Selle väikesed õisikud moodustavad kõrglehega ümbritsetult suure tõlvikõisiku, taime küpsenud erkpunased marjad tiheda vilikonna. Südamekujulistel lehtedel on pikk roots. Soovõhk kasvab järvekallastel, tiikides, kraavides ja lodumetsades. Mandril on see tavaline, kuid saartel kohtab teda harvem.

FOTO: SCANPIX

Värske soovõhk on mürgine ning mürgiseimad on selle küpsed viljad. Kuivatamisel või kuumutamisel mürgisus kaob. Taimes sisaldub kaltsiumoksalaat. Nahale sattunud taimemahl põhjustab ärritust ja ville. Värske taime söömine põhjustab kõrvetust ja valu. Suurenevad janu ning süljeeritus. Tekib oksendamine, kõhuvalu, kõhulahtisus, urineerimishäired, temperatuurilangus jne. Kannatanule tuleb anda aktiivsütt ning raskematel juhtudel vajab ta arstiabi.

Harilik paakspuu

Mais ja juunis õitseva hariliku paakspuu (Frangula alnus) rohekasvalged väikesed viie kroonlehega õied kinnituvad lehtedega samas kohas mõnekaupa varrele. Vili küpseb rohekast või punasest augustis ja septembris mustaks.  

FOTO: Wikimedia Commons

Paakspuu koores, lehtedes, pungades ja viljades on lahtistava toimega aineid. Tugevaima toimega neist on koor. Väikestes kogustes kasutatakse seda taime kõhulahtistina. Viljad ja eriti seemned on mürgised. Nende toime avaldab 6–8 tundi pärast tarvitamist. Lehed ja viljad on ka kariloomadele mürgised. Viljade söömisest tekib peapööritus, peavalu, oksendamine, kõhulahtisus ning rasketel juhtudel krambid ja isegi surm. Viiest viljast suurema koguse söömine põhjustab mürgistuse.

Harilik türnpuu

Harilik türnpuu (Rhamnus cathartica) on kuni kaheksa meetri kõrgune puu või heitlehine põõsas. Mais ja juunis õitseva türnpuu väikesed kollakasrohelised õied asuvad kimpudena õisikutes. Väike kerajas luuvili küpseb rohelisest mustaks augustis ja septembris. Sageli jäävad luuviljad kevadeni põõsale. Mustjas tüvekoor ketendab ja on kare.

FOTO: Shutterstock

Türnpuu on vähem mürgine kui paakspuu. Seda kasutatakse väikeses koguses kõhulahtistina. Selle toime on aeglane. Türnpuu viljad on mürgised. Kuni viie vilja söömine pole eluohtlik, kuid sellest suuremaid koguseid tuleb vältida. Viljade söömine tekitab iiveldust, oksendamist ja kõhulahtisust.

Harilik kikkapuu

Rohekasvalgete õitega harilik kikkapuu (Euonymus europeaeus) õitseb mais. Sügisel ilmuvad sellele pilkupüüdvad roosad või punased viieks osaks avanevad kuparviljad. Põõsas on 1–4 meetrit kõrge. Selle kandilised oksad on noorelt rohelised ja vanemalt pruunikashallid. Lehed on piklikud, munaja kuju, terava tipu, saagja servaga ning värvuvad sügisel kollasteks ja punasteks. Mürgiste viljade avatud südamikust paistavad oranžid lihakad seemned. Ka lehed on väga mürgised.

FOTO: Lea Margus / Valgamaalane

Lõuna-Eestis leiduva hariliku kikkapuu viljad, lehed ja koor on mürgised ning puidutolm mõjutab ärritavalt. Seemned sisaldavad glükosiide ja alkaloide. Mürgistustunnusteks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhulahtisus, kehatemperatuuri tõus, hingeldamine, vereringehäired, nõrkus, krambid ja raskematel juhtudel kooma. Need ilmnevad 8–15 tundi hiljem.

Loe siit lähemalt, kuidas taimemürgiga kokku puutunud kannatanut aidata.